Kõnelused tantsumarssal Heino Kiviga (1)

Kõnelused tantsumarssal Heino Kiviga

TÖÖMEHETEE ALGUS: Õpipoisina Kuressaares Loggeri pagariäris, 1936. aasta juulis Kuressaare laadal.

Istume Heinoga Bruno kohvikus ja meenutame minevikku. Heino ainuke mure on see, et ega ma ometi aastaarve küsima hakka, need hakkavad juba meelest minema. Mina rahustan härra Kivi maha ja luban, et need numbrid, mida vaja, ütlen ma ette.

Mina tulin Kuressaarde aastal 1985. Heino oli siis just valmis saanud oma “Parvepoiste” lavastuse. Minule jäi ta silma kui üks tohutu energiaga mees, kes kogu aeg ringi tuiskas ja midagi toimetas.

“Need olid muidugi toredad aastad, mis seda rääkida!” muheleb Heino. “Tervis oli siis hea, noorust oli, jõudu oli ja tahet ka. Kui sul kõik need asjad olemas on, vaat siis on midagi, aga kui üks neist puudub, oled sa tühi koht. Teater oli see, mis minu hinge selle kultuurielu tõi. Ma olin lihtne maapoiss, aga mulle meeldis käia Kuressaares Eesti Seltsi majas.

Seal oli kino ja teater. Maalt tulin, kümme kilti sai õhtu jooksul maha käidud. Jalgratast mul polnud siis olemaski, selle sain hiljem. Ega see maa ei olnud siis midagi maha käia. Talvel külmaga muidugi ei saanud linna, aga suvel ja kevadeti tulin alati, kõik etendused sai ära vaadatud.”

Oli vahel see tunne ka, et kurat, sai ilmaaegu tuldud, nii kehv etendus oli?
Ei-ei! Siis läksin kinno! Väga head filmid jooksid.

Sa päris teatrisse ei läinud? Päris elukutseks see ikka ei saanud?
Ei saanud jah… nii ta oli. Oleks tahtnud küll… Rohkem ta sel teemal ei räägi. Kuigi pooleldi see tal ju ka õnnestus. Kuressaare teater oligi p o o l-kutseline, Heino oli seal näitleja aastatel 1947–1951. “Tegelikult sain ma teatrist just seda jõudu juurde ja mul oli kohe tahe töötada. Ma tundsin, et see… see… kõik, mis ma teen, see jääb ajalukku.”

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)