Oi aegu ammuseid… Kuum suvi 1968 (3)

Uskuge või mitte, aga vahel on neid aegu võimalik korraks tagasi saada. Ühel ilusal päeval oli üks üllatuslik ja soe telefonikõne: “Halloo! Kas Annika? Mina olen Tarvi Uljas. Kas sa mäletad mind veel?”

Või veel, muidugi mäletan. Päikesepaistelisel sügispäeval heliseb uksekell, trepil seisab kaks kena härrasmeest. Ühele hüppan kohe kaela hüüdega “Taivu, mida sa siin teed?”. Taivu kaaslane on pisut kohkunud sellisest “rünnakust”. Aga mina kallistan ikkagi teda ka, tema on Henn Karits, muidugi ma tean teda pisut ka! Taivu ja Henn tulid tooma mulle üht hindamatut kingitust. Istume, joome kohvi (mis minu ärevuse tõttu liiga lahja sai), meenutame…

Mälestusi täis preemiareis

On aasta 1968. Augustikuu lõpp. Ma olen noor (30-aastane), ma olen Moskvas. Pioneeride maja rahvatantsijad ja rahvapillimängijad on preemiareisil Moskvas rahvamajandussaavutuste näitusel, umbes 25 õpilast ja kolm õpetajat – Lea Vann, Margot Koel ja mina. Tutvume linnaga, käime lõbustusparkides, sõidame metrooga, käime basseinides ujumas (saarlased ju!) ja esineme näituseväljakul mitme kontserdiga. Liigume kogu aeg grupina, oleme pisut edevad ja uhked oma rahvariiete üle, oleme noored ja naeruhimulised.

Meie tantsupoisid olid lugenud kusagilt kuulutustetulbalt, et meie Kalev peab Moskvas võrkpallilahinguid. Tol ajal oli võrkpall väga lugupeetud ja armastatud spordiala, saarlaste seas veel eriti. Meil oli suurepärane treener Hugo Mets, mitmed meie poisid mängisid vabariigi koondises (Taivu ja Tarvi Uljas, Peeter Sepp, Anti Penu). Jalutame siis Punasel väljakul ja uurime võimalusi mausoleumi külastamiseks. Järsku kukuvad tantsupoisid kisama: “Elagu Kalev! Elagu Eesti!”, ja hüplevad puntratantsus ümber kahe noormehe.

Tõepoolest, need on ju meie oma Saaremaa noormees Peeter Sepp ja Henn Karits. Poisid on varmad pärima mängude, tulemuste jm kohta ja saavad teada, et kuum mäng toimub 29. augustil Moskva Dünamo keskstaadioni võrkpalliväljakul. “Õpetaja, kas lähme?” – “Muidugi me lähme!” Sel päeval ehime end väga hoolikalt, tüdrukutel on peas pärjad ja rahvariideseelikud säravad päikeses. Sätime end varakult tribüünile istuma, tänu rahvariietele eristume muust publikust ereda laiguna. Kalevi vastaseks on AKSK (armee keskspordiklubi) ja mäng käib Liidu meistritiitlile.

Ega kalevlased teadnud, et me seal istume, ja kui laseme esimeste punktide puhul kuuldavale oma eestikeelse sõjakisa, vakatavad nad korraks, vaatavad imestunult ringi. Ja selline lärm puhkeb Kalevi iga punkti puhul.

Metsik sõjakisa

Ei enne ega pärast seda mängu ei ole ma elus nii metsikult kisanud (õigem oleks küll öelda röökinud), kui siis. Lastest ma ei räägigi, see oli metsik sõjakisa (ja mõelge, õpetajad ei keelanudki neid!). Vahepeal kipub asi kurjaks kätte minema, korravalvurid tulevad meid korrale kutsuma, ähvardavad lausa ära ajada. Ülejäänud publik meie ümber on esialgu väga jahmunud meie kisast, aga Kalevi võidupunktide hulga kasvades hakkavad nad meiega vähehaaval ühinema ja lõpuks moodustub “rahvaste sõpruse kisakoor”. Kalev võidab!

Kui oleme juba kindlad, et Kalev võidab, Kalevist saab Liidu meister, läheb üks õpetajatest tordi järele, õunakorvi olime juba alguses näituseväljakult kaasa toonud. Mängu lõppedes tormame tribüünilt rüsinal alla mängijate juurde ja algab üks suur segadus – kallistamine, õnnitlemine, hõiskamine…

Saarlaste võit

Ja mis on eriti uhke – kõik tähtsad tegelased ootavad aupaklikus kauguses ja vaatavad seda möllu, oodates meie lahkumist. Usun, et kalevlased tundsid meist rõõmu, rõõmu selle üle, et otsustaval mängul oli neid toetamas tükike Eestimaad, kodu. Hiljem kuulsin, et saarlastest mängijad arvasid koguni, et see võit oli ka Saaremaa võit (korra oli neid väljakul koguni neli: vennad Uljased, Peeter Sepp ja Anti Penu) ja et esimesed õnnitlejad olid saarlased.

Nüüd, 42 aastat hiljem pihtisid Taivu ja Henn, et meie viidud tordist sai “liivatort”. Juhan Kalamäe käed olid suurest erutusest värisenud ja ta pillanud tordi maha. Aga sellest polnud midagi – kaunistused koos liivaga pühiti maha ja tort oli maitsenud imehästi. Näete siis, ammused ajad leiavad meid vahel ikka üles. See pole mitte ainult telefonikõne, põgus kohtumisetund…

Esimene üles

Ei, see on hindamatu kingitus, mille nad mulle tõid. See jääb minuga kõigiks järgnevateks aastateks – see on raamat “Esimene üles. Kuum suvi 1968”, see on raamat võistkonnast Kalev. Selle raamatu autor on Kulle Raig, võiduka koondise kapteni Peeter Raigi abikaasa. Tänu tema raamatule võime me kaasa elada võiduka võistkonna kunagistele võistlustele, reisidele, omavahelistele suhetele, tohutule tööle ja ennastsalgavusele võidu nimel.

Selles raamatus võtavad sõna mängijad ise, aga ka mitmed võrkpalli austajad ja ka tolleaegsed ametimehed, kes aitasid üht- või teistmoodi kaasa võistkonna võidukäigule. Raamatuga on kaasas film “Mäng”, mille režissöör on Ela Tomson. Kulle, Henn, Tarvi ja Taivu – suur tänu, et olite mulle meeldivateks teekaaslasteks kaunitesse ammumöödunud aegadesse! Oi aegu ammuseid…

Annika Iin
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 176 korda, sh täna 1)