Usuelu ja väärtushinnangud Eestis – usklike arv kasvab (14)

Sel aastal viis sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll läbi avaliku arvamuse küsitluse usuelust ja väärtushinnangutest Eestis. Religioonist huvitub selle küsitluse järgi 24% elanikest, veel vähem huvitab inimesi vaid poliitika.

Usklikuks peab end 42%, mitteusklikuks 47%, veendunud ateistiks 6% küsitletuist. Usklike arv on vabas Eestis kasvanud. Üldiselt võib selle uurimuse põhjal öelda, et väärtushinnangud ei sõltu Eestis eriti sellest, kas inimene peab end usklikuks või mitte. See puudutab näiteks altkäemaksu, abielurikkumist ja truudusetust vabaabielus.

Suurem on vahe inimese kloonimise, homoseksuaalsuse, samasooliste abielu ja adopteerimise õiguse, alkoholi liigtarbimise, suitsetamise, abielulahutuse, abielueelsete seksuaalsuhete ja eutanaasia küsimuses. Kooselu vormina peab üle poole küsitletuist õigeks registreeritud abielu ja ka siin ei oma usk vastustes tähtsust. Küll on erinevus laulatuse ja vabaabielu küsimuses.

Kõige rohkem teeb inimeste südame rahutuks mure pereliikmete ja lähedaste pärast, vähem majanduslik toimetulek ja terviseprobleemid. Ka siin pole suurt vahet uskliku inimese ja mitteuskliku vahel. Sama kehtib ka omaste haudadel käimise kohta. Ristitud on 85% neist, kelle jaoks on usk tähtis, mõnda kogudusse kuulub neist aga alla poole. Usulisi teadmisi saab eestimaalane kodust, põhiliselt (vana)emalt.

Ligi 69% usklikest peab Jeesus Kristust Jumala pojaks. Piiblit loetakse väga vähe, neist, kes peavad end usklikeks, ei loe seda üldse üle 40%. Väljaspool kirikut palvetatakse vähe. Jumalateenistustest ei võta üldse osa 26% end usklikuks pidavatest inimestest. Kirikus käiakse sellepärast, et saab hingerahu ja et meeldivad vanad kombed, traditsioonid. Vähem käiakse kirikumuusika ja vaimuliku pärast (2,2%). Sakramentide pärast käib kirikus 6,6%.

Inimesed ootavad kirikult vaesusesse ja probleemidesse sattunud inimeste abistamist, kõige vähem aga sekkumist sisepoliitikasse ning kunstilist, muusikalist ja kultuurialast tegevust. Kiriku kaasamist riiklike pühade tähistamisesse pooldab üle poole vastanutest. Iga inimene võiks teada maailmareligioonidest ja uskumustest. 68% pooldab religiooniõpetust valikainena gümnaasiumis, algklassides ja lasteaias aga pigem mitte.

Andreas Põld
õigeusu kiriku preester

KOMMENTAAR
Meie viljastav Nõukogude aeg kaotas inimestes usuteadlikkuse ja sellega kaasnevad väärtushinnangud. Nüüd püütakse midagi otsast teha, aga järjepidevus on kadunud. Tegelikult on eestlane oma loomult siiski usklik – on ta maausuline, kristlane, budist, aga ta on niisugune, et ta tahab midagi uskuda.

Eks eestlane püüab neid väärtusi üles ehitada, aga on siiski isepäine ja tihti ta arvab, et kirik teda teatud määral survestab. Ma olen kogenud seda, et inimesed on vaimses mõttes altid neid väärtusi kandma ja teistelt nõudma. Usuinimene on eestlane küll, aga ta usub lihtsalt erinevaid asju. Neid väärtusi me paneme alles paika. Inimestel on oma igapäevase toimetulekuga nii palju tegemist, et ega nad eriti filosofeeri, ja ka seda kainet talupojamõistust tuleb uuesti üles ehitada. Muidu on ju see mõisa lohiseva köie mentaliteet ikka alles.

Kui meenutada, siis Eesti aja alguses läks inimesi tohutult palju kirikusse. See ihalus oli ju inimestes olemas, vajadus millegi järele oli olemas. Võib-olla oli siis ka see ootus, et kohe ja kiiresti saada midagi sealt, ja kui seda “midagi” ei tulnud kohe, kui keegi midagi su heaks kohe ei teinud, siis pettuti. Mõneti oli see küsimus, et keegi teine peaks inimese probleeme lahendama, kui varem tegi seda partei ja valitsus, siis nüüd pidi selleks jumal olema.

Mida vanemaks ma saan, seda hirmsam on sellist totalitaarset ühiskonda, milles ju ka meie elasime, kõrvalt vaadata. See on hirmuäratav, mis inimestega tehakse, ja see oli nii ju ka meiega. Ega meie ei saanud ju samamoodi arugi, lapsepõlv oli meil üpris õnnelik, see oli meie elu.
On öeldud ka, et eestlane on jõululaupäeva usku, eks selles väljendub ka ürgne traditsioon, mis on säilinud. Eestlane armastab ju traditsioone ja selles suhtes on hea võimalus ka kirikuõpetajal selgitada oma kaunil moel, kui tore see on, et inimesed siiski tulevad. Siis on ju näha, et inimestel on säilinud see valgusihalus, ja tuleks seda tunnustada, mitte eemale tõugata.

See on igal jõuluajal nagu kadunud poja tagasitulek, mis on nii armas.
Ka vene ajal käidi ju kirikus jõulude ajal, kas või salaja käidi. Kuid samas on praegu ka väga palju noori, kes õpivad teoloogiat, ja tänapäeval on teoloogiaalase info kättesaamine siiski lihtsam. Inimene võib ära eksida ja sattuda äärmustesse, äärmuslike usugruppide kirjandust lugema ja see võib ehmatada ja eemale lükata. Siiski on inimestele vaimsust vaja.

Helle Kahm
teoloogiaharidusega, luteri kiriku liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 90 korda, sh täna 1)