Viiekümnes kiri: valged valed

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene, ükspäev juhtus minuga selline lugu: helistasin inimesele, kellega tahtsin kokku saada. Oli nädalavahetus, ilus ilm…

Ammu olime rääkinud, et läheks õige Kalamajja jalutama ja sealseid värvilisi puumaju pildistama. Niisiis helistasin. Keegi ei võtnud vastu. Ikka juhtub, et ei saa parasjagu telefonile vastata, nii et saatsin rõõmsalt ka asjakohase sõnumi ja jäin ootama. Koristasin, käisin poes ja tegin muid tarvilikke toimetusi, kuniks märkasin, et päev on kulunud lühikeseks. Mu telefon jäi tummaks järgmise pärastlõunani, mil sõber saatis sõnumi: tead, mul oli mobiil siiani “hääletu”-režiimil, sellised lood.

Lugesin seda sõnumit hämmeldunult. Ma ju tean väga hästi, et see inimene ei suuda olla poolt tundigi oma telefoni kiikamata. Krooniline tehnikafanatt. Ilmvõimatu, et ta jätnuks telefoni terveks ööpäevaks hääletuks ja unustanuks selle sootuks. Inglise keeles on sellise olukorra kirjeldamiseks sõnapaar white lie, valge vale. Ehk siis pisike ohutu vale, mis kellelegi justkui liiga ei tee, vaid võib pikemas perspektiivis tuua pigem kasu.

Eesti keeles on väljend “hädavale”, aga juba “häda” iseenesest ütleb ju, et olukord tundub möödapääsmatu ja vaja on midagi välja mõelda, et end sellest supist välja rääkida. Antud hetkel polnud aga olukord, mis hädavalet nõudnuks. Mis sanktsioone rakendaks üks sõber teise kallal, kui selgub, et nende ühine mõte, mis polnud veel isegi kindel plaan, lükkub teostumise poolest ajas edasi? Et siis… väike “valge vale”? Kuid mis kasu siit tulla saaks?

Taoliste pisivaledega puutuvad ju kõik aeg-ajalt kokku. Põhjuseid, miks tõde ilustada või varjata, on mitmeid. Sealhulgas õilsaid – püütakse kedagi mure eest kaitsta, tema tundeid säästa. Kes ei oleks tõbisena oma perele öelnud, et enesetunne on juba hoopis parem, lootes sellega vaigistada nende muret? (Sama (häda)vale abil on ilmselt igaüks läinud tööle, et seal pakilised asjad korda ajada, kuigi kraadiklaas näitab palavikku ja pere manitseks koju jääma.

No ei saa koju jääda! Alati ei saa! Või siis just vastupidi – andes ülemusele teada, et oled haige, on mõnedki terved inimesed saanud loa jääda kodutööle. Sest kell 13.30 tuleb elektrik või kaabel-TV mees, nii et keegi peab ju kodus olema, aga ülemus paneks vahest pahaks…) Tavaliselt pigistan hädavalede puhul silma kinni. See on nagu reegel, millest ei räägita – ma tean, et sa tead, et ma ei usu sind, aga kuna me plaanime edaspidigi suhelda, siis nimetagem seda meie läbisaamisesse panustamiseks.

Aga taoliste “valgete valede” puhul, nagu mu sõber kasutas, satun ikka ja jälle segadusse – kas peaks kaasa mängima või tõtt rääkima? Milleks ajada asju segaseks? Nii ütlesingi oma sõbrale, kes eelistas pisivalet kasutada: “Tead, teinekord lepime kohe kokku, et lükkame oma käigu edasi. Sul oli ilmselgelt midagi ees ja mina saanuks ka aega paremini planeerida.”

Ma ei küsinud, miks ta mulle kärbseid pähe ajas ning ta ei ütelnudki. Usun, et tänu sellele järgmine kord midagi taolist ei juhtu. Sest ega minagi pääse suhtlemisel aeg-ajalt pisi- või hädavaledest. Ja olgu vajadus seda kasutada enesele kui tahes põhjendatud, ikka on pärast paha olla. On ju nii? Lisaks varitseb alati oht, et väike vale kasvab suureks. Milleks ilmaaegu riskida, et inimeste omavaheline suhtlus muutub usalduse puudumise tõttu täielikult…
Soovin Sulle head! Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 98 korda, sh täna 1)