Isa väärtust teavad lapsed (1)

Isa väärtust teavad lapsed

 

Pühapäeval on isadepäev. Kord aastas siis selline päev, kus peetakse isasid meeles ja ollakse head lapsed. Iseasi, et kas nüüd peaks sellist “sa oled maailma parim issi” olemist kõik kambakesi ühele päevale panema, aga kui on nii välja kujunenud, las siis olla. Ega küll küllale liiga tee.

Omaette küsimus on, kuidas võib riivata selline kohustuslikus korras peetav päev neid, kellel näiteks ei ole isa, ühel või teisel põhjusel. Kuid mul paluti kirjutada hoopis sellest, kui äge on olla isa. Kuna isa olen ma olnud umbes-täpselt kolm ja pool kuud, siis on see kogemustepagas veidi napp. Esmase tunde kohaselt on ikka äge küll, seda ma võin öelda. Elu on pea peale pööratud ja harjumine võtab aega, kuid ega ma ole esimene isa maailmas. Küll kõik paika loksub.

Tegelikult hakkas mind huvitama hoopis see asi, et kellel on õigus öelda, kas mina või sina või keegi kolmas on või saab olema äge isa. Me võime ju arvata küll, et isa olla on mõnus ja me oleme ilgelt kihvtid papad. Aga see on väga subjektiivne hinnang. Eks me püüame vahel isa olemist alateadlikult ikka ka omaenda isadelt-vanaisadelt kopeerida või siis vastupidi, nende tehtud vigu vältida.

Mina sellele küsimusele vastust ei leidnudki. Aga kuna minu tänane lehelugu viis mind Leisi keskkooli, astusin läbi sealse 1. klassi tunnist ja küsisin laste käest, milline üks õige isa peab olema. Eks lapsed oskavad tegelikult kõige paremini öelda, et mis mees see isa peab olema. Lapsed vastasid ja mina sain oma mõtetele kinnitust.

Õige isa kohta arvati, et isad peavad oma laste eest hoolitsema, peaksid olema head, nihukesed, kes lubaksid lastel midagi teha ja nendega mängiksid ning isad peaksid muidugi tegema tööd. Täpsustava küsimuse peale, et miks on vaja tööd teha, vastati, et ikka raha teeb vahe.
Iseenesest on kõik vastused lihtsad ja loogilised. Et isa peab olema headust täis.

Samas me teame kõik, et tegelikult see alati nii pole. Ning olgu need isadepäeva jutud headest isadest nii magusad ja toredad kui tahes, on kuskil ka lapsed, kelle isa ei ole hea. Või kellel pole üldse isa. Ja neid on aina rohkem ja rohkem, seda näitab selline vigur nagu statistika. See on kurb.

Eelmise teema arenduseks pärisin, et milline isa kohe kindlasti ei tohiks olla. Selgus, et isa ei tohi olla: varas; paha, kes käib püstoliga ringi; kuri; pahane laste peale; joodik; ei tohi purjus peaga rooli istuda; ei tohi valetada. Selle loeteluga on vahest kõik öeldud. Huvitav oli see, et n-ö negatiivse küsimuse peale tuli vastuseid kohe hoopis rohkem kui positiivse peale. Aga üldiselt on isa ikka positiivne kuju.

Kui keegi minusarnastest värskemat sorti isadest veel ei tea, mida lapsega tulevikus ette võtta, siis Leisi koolist sain ma kaasa spikri: isa peaks mängima, isa peaks ujuma, isa peaks trenni tegema, isa peaks jõukangi tõstma, lapsega kena olema ja joonistama, isa peaks lapsega jalgpalli mängima.

Veel rääkisid lapsed sellest, mida nad oma isaga koos teinud on: issi ja emmega koos on ujumas käidud; issile on luuletust loetud; issi ja emmega on veel ujumas käidud; issiga käidi Karjas ja korjati heasid taimesid, ja keegi oli koos issiga rekkas mandrile sõitnud. Hea oli kuulda, et olgugi isadepäev ja jutt isadest, on emmed ka ikka kambas olnud. Lapsed nõustusid ka sellega, et ema on ka väga tähtis. Aga see, kui keegi isa on, pidi kohe näost näha olema. Isegi minu kohta ütles terve klassitäis lapsi, et ma olevat kindlasti isa. See olevatki näost näha ja oluline olevat ka see, et ma teen tööd.

Ka peaksid isad olema laste arvates kindlasti igatepidi erinevad. Sest muidu ei tunne oma isa enam ära, väitis üks poiss. Ja teine lisas, et muidu lähed ühe juurde, kellel juba laps on, ja siis imestad, et juba teine laps on peres. Kõige tähtsama järelduseni jõudsime lastega üsna kiiresti: isa peab olema sõber. Isaga peab saama asjadest rääkida ja asju arutada. Ning mis ka vähetähtis pole – koos isaga peab saama vahel ka natuke lollusi teha. Selliseid, mida emaga koos näiteks ei tee.

Ma pean tunnistama, et Leisi koolis käimisest oli kõvasti kasu. Lapsesuu ei valeta. Kõik öeldakse ausalt ja otse ära. Kuid üks asi jäi ikkagi kripeldama. Seesama, millel ma ka selle kirjatüki alguses peatusin. Et on olemas lapsi, kellel isa pole, isa on ära läinud. Need lapsed on kurvad. Suured inimesed saavad oma tunnetega paremini hakkama, kuigi jah, vahel pitsitavad ka täiskasvanuid needsamad kurvad mõtted, kui nad oma lapsepõlve peale mõtlevad. Ja seda pole tegelikult vaja. Või nagu ütles üks laps: isa peab last armastama. Siis peab ka laps temast lugu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 213 korda, sh täna 1)