Barcelona fotoalbum

Barcelona fotoalbum

 

Reisil pildistades olen mõelnud, millise albumi paneks samast kohast kokku keegi teine. Eks ole Barcelonastki tehtud tuhandeid albumeid. Siin on mõned pildid minu omast.

Lendasin Barcelonasse siis, kui kodus hakkasid päevad pimedaks ja külmaks minema. Minuga oli kolm sõpra – igaühel oma huvid. Üks tahtis proovida võimalikult erinevaid roogi kohalikust köögist. Teine ootas võimalust end autoroolis proovile panna. Kolmas tahtis kindlasti randa jõuda, et teha hooaja viimane suplus.

Mina tahtsin seda, mida alati – jälgida, kuidas inimesed elavad. Ja endamisi võrrelda, mille poolest see argipäev erineb mulle harjumuspärasest. Me kõik saime, mida tahtsime, sest aega oli nädal. Tean, et satun Barcelonasse veelgi ja püüan sulle põgusalt näidata, miks.

Turule! Turule!

Teen silmad lahti. Mobiiltelefonilt näen, et kell on pool üheksa – seega pool kaheksa kohaliku aja järgi. Aknatagune tänav on kitsas, kõrgete majade vahel. Siin kajab hästi ja praegu kilkavad väljas pisikesed moslemipoisid. Nad kiirustavad mitmekesi kooli poole, käed üksteise õlal. Mis siin enam magada? Magatud küll! Äratan kaaslase üles ja ärgitan: “Lähme turule!” Poole tunni pärast olemegi kohal.

Mercant de Sant Josepit nimetavad turismiraamatud Barcelona tuntuimaks turuks. See asub otse La Rambla ääres ja tegutseb esmaspäevast laupäevani, laias laastus kaheksast kaheksani. Tegelikult tuleb kohal olla hommikul, kui tahad näha kalakauplejaid. Päevaks korjavad oma kauba kokku ka paljud köögiviljamüüjad. Käbedad vanamemmed teavad seda ja kiirustavad, vedades enda järel ratastega turukotte.

Nina järgi minnes jõuame kalalettideni. Kui palju karpe, vähjalisi ja kentsakaid mereelukaid, kes Eesti kalamehe võrku või konksu otsa iial ei satu! Maiustustemüüjad nopivad ükshaaval lagedale kalleid šokolaadikomme ja sätivad need alustele. Üks lihunik näitab isemoodi huumorimeelt: tema vitriinis pikutavad põrsaste terved lihakehad, punased nokamütsid peas.

Turistide jaoks on suurim tõmbenumber aga teatud sink, serrano. Reeglina lõigatakse sellest peaaegu läbipaistvad viilud, mida süüakse näiteks pika saiaga. Kioskite lae alt ripuvad alla terved seajalad – serrano singi puhul määravad hinna mitmed tegurid, millest üheks on sea tõug. Üles riputatakse terve jalg, et ostja näeks sõra järgi, millise seaga tegu. Kui tuleb ostja, tõstab kaupmees singi spetsiaalse lõikuri peale ja viilutab soovitud koguse.

Lahkume turult munade, jupi xorico-vorsti ja tomatite-pipardega. Neist tehtud omlett maitseb hea – nüüd linna avastama!

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)