Ajakaja: Vastuseis (1)

Mõtlesin täna kaua, et millest uue nädala “Ajakaja” võiks rääkida. Et mis on nagu eelmisest nädalast Eesti meedias silma-kõrva hakanud. Valikuid oli kaks – reklaamidest ja Habermasist. Ükskõik kummal teemal kirjutamisel oleks peakirjaks sobinud “Vastuseis”.

Valisin siis Habermasi lihtsalt austusest vana filosoofi ja legendi vastu. Ja soovist väljendada oma nördimust eesti kodukootud mõttetarkade kommentaaride suhtes. Reklaamist kirjutame teinekord. Jah, eelmisel nädalal avaldas Postimees selle sajandi ühe ekstravagantsema filosoofi ja mõtleja artikli multikultuursusest. Märkimisväärne on muidugi ka see, et vaatamata kõrgele eale on Habermas ikka veel erksa mõtlemisega.

On endalgi olnud au ta esinemist kuulata. Oskab sõnastada ja arvata küll.
Arvamiste-rohke oli ka Postimehe kirjutis. Mõtlemisainet pakkuv, väiteid esitav. Arutlev. Nagu tavaliselt teadlaste stiil. Mis aga kohmetuma pani, olid eestlaste kommentaarid sellele artiklile. Arutlusest oli asi kaugel. Kohe asuti asja kallale ja oma mätta otsast vastanduma. Jah, seekord päris labaselt halvustavaks ja isiklikuks ei mindud, kuigi vanaks tohletanud hipiks nimetati küll ja paar sellist alandavat isiklikuks minevat kommentaari oli veel. Aga noh, ju ei saa oma alaväärsuskompleksi muudmoodi ihust välja, et kohe peab nii.

Mis aga mind mõtlema pani, oli tõsiasi, et eestlane tõepoolest ei või sallida, kui keegi analüüsib ja arutleb ning sealjuures temast üsna mitmete pügalate võrra laiahaardelisem on. Eestlane otsib absoluutset tõde. Ja enamasti on see tõde iga indiviidi enda mätta otsas. Variandid, kus peaks korraks oma mättast lahti ütlema ja hakkama arutlema erinevate võimaluste üle, tekitavad vastuseisu. Paraku on aga teadusfilosoofias nii, et absoluutset tõde ei ole.

Tõde, kui see üldse kuskil ja kuidagi esile tuleb, selgub alati diskussioonides, argumentides. Seda ka see vanameister meie lehelugejatele pakub. Meie ei oska aga sellise infoga midagi muud peale hakata, kui mõttearendajat vanaks tohletanud hipiks sõimata… Siit veel edasi mõeldes koorub aga veelgi suurem eesti häda: teadlased on üldse autsaiderid. Eesti on allergiline analüütilise mõtlemise ja võimaluse suhtes, et kriitilise teadusliku vaatenurga kaudu võiks ka ju areneda. Et midagi muud kui iseenese suur tarkus on ka võimalus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 korda, sh täna 1)