Riigi sekkumiseta edasi ei jõua (1)

Riigi sekkumiseta edasi ei jõua

 

Kakskümmend aastat tagasi said Eestis esimesed vallad-linnad kohaliku omavalitsuse (KOV) staatuse. Mäletan, et juba siis ennustati väga väikeste peatset ühinemist, sest oldi kindlad, et nad KOV-idele pandud ülesandeid täita ei suuda. Tol ajal jälgiti ja uuriti, kuidas toimivad ja millise suurusega on kohalikud omavalitsused Rootsis, Soomes, Saksamaal ja mujal.

 Neis riikides oldi juba siis kogetud, et toime tulemiseks peab kohalikus omavalitsuses olema teatud minimaalne elanike arv. Rootsis nimetati selleks vähemalt 6000 elanikku. Seal oli juba siis suur ühendamiste kampaania läbi viidud. Möödunud valimiskampaania eelsel perioodil oli ühinemisest palju juttu. Koostati ühiseid arengukavasid ning peeti arvukalt koosolekuid ja läbirääkimisi.

Tegelikult ühinesid ainult Vändra ja Kaisma vald. Teistest ei saanud asja. Mõnel pool arvati, et see saab teoks ehk järgmiste valimiste ajal nelja aasta pärast. Nüüd on ka kohti, kus uute juhtide ametisse asumisel pandi kõik kalevi alla ja tahetakse jätkata endistviisi. Tundub isegi, et vahetult valimiste eel sellealane tegevus elavneb, kuid siis äkki avastatakse, et mõne nädala pärast hakkavad valijad oma hääli andma ja enam ei ole aega sellega tegeleda. Kiirustada ei saa.

Kahe või kolme omavalitsuse ühendamine on ju tõesti tõsine samm, kuid miks mõeldakse sellele ainult valimiste eel? Miks ei võiks ühinemine toimuda ka näiteks kaks aastat pärast valimisi? Kas siis erakorralisi valimisi polegi võimalik läbi viia? Milline on riigi osa kohalike omavalitsuste süsteemi korrastamisel? Kui palju maksavad töötunnid, mis on kulutatud asjatute läbirääkimiste ja nõupidamiste peale? Seda küsimuste rida võib jätkata.

Tundub, et valimiste vahelisel ajal hakatakse midagi ainult siis liigutama, kui keegi mingi tõsise tõuke annab. Pärnumaal tegi seda maavanem, kes pöördus valitsuse poole kahe Vändra sundühendamise taotlusega. Ühinemisest on seal räägitud kogu iseseisvusaja, kuid teoks pole see saanud. Tõesti, kaua võib? Eks selliseid kohti ole Eestis teisigi. Jääb ära oodata, kuidas valitsus sellele reageerib.

Meil tegutsevad aga ühe ja sama seaduse alusel nii Tallinn, Tartu kui ka Alajõe, Ruhnu ja Piirissaare vald. Vaevalt suudavad nad kõik oma elanikele samaväärseid teenuseid pakkuda. Samas on ka maal asuvate valdade suurused ja võimalused väga erinevad. Aeg-ajalt süüdistatakse valdade juhte, et nad ei suuda üht või teist probleemi lahendada. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on üles loetud valdade-linnade ülesanded, kuid kusagil pole nimetatud, millises ulatuses tuleb neid täita, millised on miinimumnõuded.

Kõige ärategemiseks tuleb palgata erinevaid spetsialiste ja igaüks neist tahab elamisväärset palka saada ning see ajabki valitsemiskulud ülisuureks. On tavaks rääkida, et meie riigi tootlikkus iga töötaja kohta ei kannata arenenud riikidega võrreldes mingit kriitikat. Samas ei tee näiteks meie ehitajad, tööstustöölised jt – st inimesed, kes midagi toodavad – üldse vähem tööd kui nende kolleegid Soomes, Rootsis või mujal.

Mida toodavad aga kõikvõimalikud ametnikud kohalikes omavalitsustes ja riigiasutustes? Järelikult on meil vaja nende arvu vähendada. Väikevaldade puhul saab seda teha neid naabritega ühendades. Kui säilitame väikesed vallad ja seal midagi tegemata jääb, peaks puudujäägi katma regionaalne ehk maakonna tasand. See pole meil aga maakondliku tasandi ülesanne. Tegelikult valitseb meil praegu sel alal täielik segadus.

KOV-de tegemistesse on riik püüdnud aeg-ajalt sekkuda, kuid viimasel ajal on kahjuks mindud nende võimaluste piiramisele. Üheks näiteks oli mullu üksikisikute tulumaksust neile eraldatava osa vähendamine. Lisaks tõsteti veel aasta keskel käibemaksu. Kohaliku transpordi korraldamisele on löögi andnud pidev mootorikütuse aktsiisimäära tõstmine.

Paljudes Euroopa riikides on kohalikel omavalitsustel olemas iseseisev maksutulu. Meil jääb neile maamaks, mis katab ainult murdosa vajadustest. Inglismaal on näiteks tuntud maks, mida nimetatakse council tax’iks. See on tulumaks, mille määrab kohalik volikogu. Riigi poolt on selle suuruse määramisel ette nähtud piirmäärad, mis kõiguvad mõne protsendi piires. Tulumaks koosneb tegelikult kahest osast, riigile ja kohalikule omavalitsusele makstavast.

Seda maksu, mida tuntakse council tax’i nime all, ei saa vallalt-linnalt keegi ära võtta. Sellega kindlustatakse tulubaas, mis meil sõltub tegelikult Toompea onudest-tädidest. Maksusüsteemi muutmisel, mille järele on meil juba karjuv vajadus, ei tule mõelda ainult astmelise tulumaksu ja ettevõtete tulumaksu kehtestamisele, sotsiaalmaksu korrastamisele, erinevatele kaupadele ja teenustele diferentseeritud käibemaksu sisseviimisele, vaid ka KOV-idele iseseisva tulubaasi loomisele.

Valla-linna elanikuna tahab enamik, et nad saaksid kõik oma elulised vajadused korda aetud oma elukohas, aga selleks tuleb luua võimalused. Praegu pole saladus seegi, et paljudel vallaametnikel puudub vajalik erialane ettevalmistus, ning kui sellele lisandub ükskõikne ja hoolimatu suhtumine oma töösse, jäävadki elanikud nendega suhtlemisel hätta või jääb midagi saamata.

Mõnelgi ametikohal, kus tubli spetsialist teeks ära mitme inimese töö, töötab praegu mitu ilma igasuguse ettevalmistuseta inimest ning tulemusi ikka ei ole. Kuidas saab olla võimalik, et näiteks nelja lapse emal pole haigekassa kindlustust, kui tal peaks see seadusega olema? Samal ajal pole valla sotsiaaltöötajatel sellest mingit infot. See ei ole õhust võetud näide. Kui palju on aga väikeses vallas üldse paljulapselisi perekondi? Miks too ema haigekassas arvelt maha võeti?

Kardetakse, et suurtes valdades jäävad paljud külad ääremaadeks ja nende saatuse vastu ei tunne keegi huvi. Suurte valdade kogemused näitavad, et korraliku side- ja transpordisüsteemi korral ning teeninduspunktide olemasolul suudetakse elanike vajadusi isegi paremini rahuldada. Vead võivad ainult siis ilmneda, kui ühinemisel pole arvesse võetud väljakujunenud tõmbekeskusi ja inimeste liikumisteid või ka ajaloolisi traditsioone.

Öeldakse, et masu hakkab tasapisi mööda saama, kuid vaevalt selle möödumise viljad niipea iga elanikuni jõuavad. Lätis otsustati kohalike omavalitsuste süsteem riigi poolt korrastada ja tehti seda üsna äkiliselt. Seal jäi kogu riigis, mis on Eestist tunduvalt suurem, alles 118 kohalikku omavalitsust: 9 vabariikliku alluvusega linna, milles on üle 25 000 elaniku, ja 109 kihelkonda. Näiteks endise Valka rajooni territooriumil on nüüd kolm kihelkonda: Valka, Smiltene ja Strenči.

Meil on see töö paljudes kohtades tehtud, kuid ühinemine on ikka mingil põhjusel takerdunud – kas on leitud, et pole ikka veel õige aeg või pole mõtet kiirustada. Millal siis see õige aeg tuleb? Ühinemisel ei tohiks olla ainus sobiv aeg valimised. See peaks olema võimalik igal ajal, kui selleks valmis ollakse. Muidugi on vaja seadusi täiustada, kuid seegi ei peaks võimatu olema. Kõige halvem igasugusele arengule on selgusetus. Ilma riigipoolsete kindlate seisukohtadeta ilmselt midagi tõsiselt paranema ei hakka. Kui tahetakse praegust olukorda säilitada, kindlustatagu ka kõigile omavalitsustele võrdsed tegutsemisvõimalused ja talutav tulubaas.

Raivo Kaik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)