Kellel on õigus saada odavam praamipilet – autol või inimesel? (8)

Saarte ja mandri vahelise laevaüleveo piletihind on taas kõnepulti ja uudistesse tõusnud. Möödunud nädalal arutas riigikogu saartelt pärit või sealsete valijatega tihedalt seotud opositsioonisaadikute algatatud ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu ning lükkas selle koalitsiooni poolel istuvate saareelanikest saadikute eestvedamisel tagasi. Nagu ikka jäi kummalegi oma õigus, kuid arvestades eelseisvaid valimisi, on kindel, et praamipileti hinnale pühendavad poliitikud lähikuudel tublisti nii sõna- kui ka kirjavara.

Siiski – olulisem sellest, kes vaidleb, on see, mille üle vaieldakse. Ning kas eesmärk, mida saavutada soovitakse, on mõistlik. Kahe poliitilise vastaspoole ettepanekuid, seisukohti ja väljaütlemisi kõrvutades võib öelda, et kuigi kavatsused on mõlemal head, pole võimupoliitikud ühele lihtsale loogikale (veel) pihta saanud.

Hetkeolukord ja ilusad mõtted

Niisiis, detailid ja erisused kõrvale jättes, on praegu kehtiv boonussüsteem praamiüleveol järgmine: majandusministri määrusega 2007. aastast saavad üleveosoodustust sõidukid (40% tavahinnast), mis kas kuuluvad kohalikule elanikule või mille tehnilises passis on ta märgitud (liisingautode puhul) vastutavaks kasutajaks. Hinnaalanduse saamiseks on auto omanikul vaja sõlmida vedajaga vastav leping, tõendades sealjuures kohaliku omavalitsuse kaudu oma saareelaniku staatust. Sooduskaart kehtib vaid kodumaakonna ja mandri vahelisel liinil ning on seotud konkreetse sõidukiga.

Lisaks saavad sooduspileti õpilased ja pensionärid ning vedajalt on võimalik soodustust taotleda koolilaste bussiekskursioonidele ja muudel “sotsiaal-se suunitlusega” üritustel käimiseks. Soodussüsteemi jäme ots, arvestades asjaajamise keerukust ja olukorda, kus vedajale on antud õigus koguda ja töödelda klientide andmeid ning süsteem üles ehitada kliendipoolsel krediteerimispõhimõttel ehk korjata raha ette, on praegusel juhul ilmselgelt vedaja käes.

Põhiliselt opositsioonisaadikud, kelle hulgas on nii saarlasest endine siseminister Kalle Laanet kui ka hiidlane Kalev Kotkas, aga ka admiral Tarmo Kõuts IRL-i poolelt, soovisid ühistranspordi seadusse teha muudatused, kus “avalikul liiniveol Eesti mandri ja saarte /…/ vahelisel laeva-, väikelaeva- või parvlaevaliinil on reisijate vedu tasuta”. Lisaks rakendataks saarel registreeritud ettevõtjatele ja saare elanikele sõiduki üleveol soodustust 50% sõidukipileti tavahinnast.

Selle ettepaneku tagasilükkajate poolelt ütles värske reformierakondlane Tarmo Mänd välja seisukoha, mis kirjas ka võimupartei koduleheküljel olevas transpordiprogrammis: “Reformierakond soovib rakendada praamivedudel saarte püsielanikele ja saartel registreeritud autodele 50% hinnasoodustust.”

Auto või inimene?

Saarerahva opositsiooni- ja koalitsiooniliikmetest eestkostjate ettepanekuid kõrvutades võib kindlalt öelda, et paremad kui praegune süsteem on need kohalikule rahvale igal juhul. Kui arvestada, et üks pakub tasuta reisijapiletit ja teine seda vaid poole odavamalt, on keskerakondlaste, sotside, roheliste ja üksiku IRL-lase ettepanek esmapilgul ahvatlevam. Eelnõu seletuskirjas on nad pakkunud muudatuse hinnaks 26 miljonit krooni, mis riigieelarve seisukohalt pole samuti teab mis suur summa. Reformierakonna ettepaneku hind ei ole teada.

Aga mitte ainult lubaduste poolest ei ole opositsioonipoliitikute äsja tagasilükatud ettepanek mõistlikum kui Reformierakonna oma. Arusaamatu on, miks hoiab Tarmo Mänd endiselt ja sarnaselt praegusele süsteemile kinni soodustuse eeltingimusena nõudest, et auto oleks registreeritud Hiiu- või Saaremaal. Kui Reformierakonna transpordipoliitika eesmärk on euroopalikult “kindlustada inimeste ja kaupade vaba, mugav, kiire ja taskukohane liikumine Eestis”, miks tahavad nad liiklusvahendeid sunnismaistada? Seda enam, et riiklik autoregister ei nimeta oma koduleheküljel peatükis “Sõiduki registreerimine” kordagi kohustust või vajadust registreerida auto omaniku kodumaakonna põhiselt.

Argielus ei ole saartel tegutsevate, kuid mandril registreeritud ettevõtete ja riigiasutuste autopark üldjuhul Hiiu- ja Saaremaa autoregistris. Samuti kasutavad paljud inimesed, kes on saareelanike (ka valimis) registris, kuid oma leiba teenivad suurel maal, ametiautona mandril registreeritud tööandja (liisitud) sõiduvahendit. Seda kas volituse alusel või tehnilises passis seisva kasutajana (NB! Mitte segi ajada eelpool nimetatud “vastutava kasutajaga”, kelleks on auto liisinud tööandja e firma).

Praegusel juhul tähendab see, et kuigi saare elanikuna on sul täievoliline õigus soodustusele, ei ole seda sinu kasutuses oleval autol teps mitte. Sama soovib vähemalt kirjasõnas säilitada Reformierakond. Auto paraku enda eest ise ei maksa ning täispileti eest tuleb tasuda ikkagi saareelanikul.

Samas ei tohiks ei riigi ega Reformierakonna asi olla, kas hiidlane või saarlane sõidab praamile tanki või Trabandiga. Soodustusi tuleks teha ikkagi inimesele ja tema liikumisele, mitte transpordivahendile. Loomulikult peaks juhi nimi kajastuma sel juhul ka auto tehnilises passis. Kritiseerimata ei saa jätta aga ka opositsioonipoliitikute ettepaneku seda osa, mis puudutab ettevõtlusega seotud transpordisoodustusi.

Kui Reformierakond seda teemat üldse ei käsitle, kõlab opositsiooni tagasilükatud ettepanek järgmiselt: “/…/ parvlaevaliinil rakendatakse saarel registreeritud ettevõtjatele /…/ sõiduki üleveol soodustust 50% sõidukipileti tavahinnast. Saarel registreeritud ettevõtjaks loetakse ettevõtjat, kelle asukohaks on äriregistris märgitud üleveo siht- või lähtekohaks oleva saare omavalitsusüksus.”

Siit tekib paratamatult küsimus, kas selle ettepaneku eesmärk ei ole mitte toetada mõnd väga kindlat saarel registreeritud transpordiettevõtet? Kuna Hiiumaal ja Saaremaal transiidivõimalus sisuliselt puudub, on ju kõik kaubaveod nii sinna kui tagasi paratamatult seotud kas saarerahva tarbimise või sealse ettevõtlusega.

Regionaalpoliitika ja valimisloosungid

Selge on see, et hetkel ei käi poliitikutel võitlus mitte soodustuse, vaid kevadiste häälte nimel. Et oleks ikka põhjust, mille eest endale valimisvõitluses vastu rinda taguda. Olulisem aga kui kellegi hääled on ettepanekute regionaalpoliitiline aspekt, mida seadusepöörajad võiksid arvestada.

Viimase kümne aasta jooksul on saared saanud juurde sadu isehakanud saarlasi ja hiidlasi – mandrirahvast, kes on rajanud sinna oma suvekodu ja seal kes harvemini, kes tihedamini käivad. Seni on neid köitnud põhiliselt kohalik loodus ja privaatsus. Saarte omavalitsustel ei ole olnud neile pakkuda omapoolseid ahvatlevaid boonuseid vallaelanikuks hakata. Nii on uusasukad enamikul juhtudel kohalikust elanikkonnaregistrist välja jäänud.
Sõidusoodustus võiks aga olla üks oluline magnet, mis muidu anonüümse suvitaja valla nii elanike- kui ka maksumaksjate registrisse tooks.

Aivar Viidik
hiidlane, Maalehe peatoimetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 177 korda, sh täna 1)