Kõne Iffile: Täna räägime euro tulekust ja postkastidesse potsatanud eurokalkulaatoritest (1)

Me oleme elanud palju rängema rahareformi läbi krooni tulekul. Siis pisteti meile kõigile 150 krooni pihku ja öeldi: nüüd ela, poiss! See oli mu meelest palju keerulisem aeg. Praegu sa ei kaota ju oma säästusid, kui sa ka ei lähe neid õigel ajal vahetama.

Sellepärast ma suhtun sellesse valuutamuudatusse täiesti rahulikult, sest hoolimata poliitikute mesimagusatest naeratustest ja sulnistest häältest, mis aasta tagasi ütlesid, et oh Eesti rahvas, ärge kartke, mingit hinnatõusu ei tule, et see on kõik üks suur pläma, oli siis juba näha, et see asi haiseb korralikult. Hinnad on ju tõusnud ja tõusevad veelgi. Selles mõttes pole ka nagu paanikaks põhjust.

Mis puudutab aga seda eurokalkulaatorit, siis tsiteeriksin siin Indrek Tarandit, kes ütleb, et see on prügi. Ja see ongi täielik prügi. Mida ma peaksin sellega tegema hakkama? Ma ei ole selle asja mõttest aru saanud. See kalkulaator lopsas ka minu postkasti, ma võtsin ta mullipaberi seest välja ja vaatasin seda. Ta ütleb sulle euro kursi, aga kas me hakkame siis selle eurokalkulaatoriga poes käima ja meelde tuletama: et näete, nüüd maksab nii palju, aga aasta tagasi maksis palju vähem ja vene ajal maksis üldse veel vähem… See on absurdne.

Minu meelest see raha, mis on kulutatud kusagilt Hiinast toodud eurokalkulaatorite peale, on täiesti mahavisatud raha. Selle asemel oleks võinud remontida mõne kooli katuse või paigaldada valgusteid või anda vaestele rohkem suppi. See on järjekordne ülemõtlemise tagajärg. Euro tuleb ja sellega harjutakse kiiresti ära. Kui inimene käib kusagil võõral maal, kus ei maksa Eesti kroon ja isegi mitte euro, vaid on dinaar või ükskõik mis muu vääring, siis see inimene harjub ju kaubanduses väga kiiresti ära. Lausa paari päeva pärast on tal selge, mis maksab linik, suveniir, õlu, toit, vein, ja elu läheb edasi.

Seepärast ma ei pelga ka, et see euro mingit tohutut paanikat tekitaks. Pigem on muidugi näha seda ja mõni võib-olla sellepärast ka selle eurokalkulaatoriga ringi käib ja hindu kontrollib, et mõne kaubitseja lettidel olevatelt siltidelt võib avastada, et midagi on ümmardatud seal mõned eurosendid ülespoole. Seda kindlasti juhtub. Aga mitte kõik ei ole ju vabatahtlikult liitunud selle ausa hinnastamise kampaaniaga ja kuna mingit seadust ka ei ole, et sa peaksid asju ausalt ajama, siis küllap neid pättmehi on ka, kes ümmardavad nii, kuidas tahavad, ja rahval tuleb paraku ka sellega harjuda.

Võiks ju ka soovitada, et ära siis mine ja osta nendest poodidest, kus on kartusi, ja jälgida tuleb ikka poeustel neid siltisid, kus on kirjas, et siin kaubeldakse ausalt. Kuuldavasti kõige rängem rahareform oli 1947. aastal. Meie jäime sellest ilma, meie nautisime 1961. aastat. Minu jaoks oli teadliku elu suurim pauk ikkagi krooni tulek. Tööd oli vähe, raha polnud ka nagu üldse olemas, aga näed, elu on ju sees.

Iseenesest on minul küll kroonist kahju, sest oma raha on ikkagi identiteediküsimus. Mina oleksin brittide ja rootslaste seisukohal – et ei võta eurot ja kõik! Küllap on inimesed ka jagunenud kahte leeri – ühed võiksid siis ju põhjendada, miks see euro meile nii tähtis on, ja teised sama targad võiksid siis põhjendada, miks seda vaja pole.

Aga jah, kroonist kui maksevahendist, oma rahast, on mul tõesti kahju. Pealegi näitavad kogemused euroga – ärgu see meid kõiki hirmutagu –, et metall on taskus pisut ebamugavam kui paberraha ja seda metalli on euronduses palju, seda on rohkem, kui oli rublaajal. Ka praegu koguneb sente taskusse, aga sent on selline kerge raha, euro on kaalukam, nii väärtuse kui ka kaalu mõttes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)