Minu öökapiraamat

Romaan “Meri põleb” on kirjanik Albert Uustulndi esikromaan (1969). Loen ja loen seda… Millega romaan köidab? Miks? “Meri põleb” jutustab küllaltki kaugest ajast, kolhoosiaastate algusest. Seepärast peab lugeja end mõtlema minevikku, mis on jäänud oleviku varju.

 Pildid tuleb reprodutseerida, retušeeridagi. Kuid see ei ole raske, sest romaani ainestik on tugeva alltekstiga, tegelased värvikad, elusaatused komplitseerumata, kuid mitte ka mustvalgetes toonides. Kui elu on vikerkaareline, siis peab seda olema ka kirjandus. Ning nii see on ka “Meri põleb” puhul.

Lopsakas keel on värvimaali raam, tüübid – maal ise. Sellel lugejaelamus põhiliselt baseerubki. Rahvalik keel, jah, leiad lausa mõtteteri. Aga elutarkust raamatutest ju otsitaksegi. Kui rikas on selle poolest näiteks ka August Mälgu looming. Uustulndi elutarga rannarahva seas on nii omanäolisi tüüpe, olgu see siis endine meremees Kipper, merekaru Patagoonia või külanaised Liine ja Tilde. On terve seltskond kalureidki. Igaüks oma tõe ja õigusega…

Ühe rannamäe pildid on nagu peopesal. Kui põhjalikult tunneb kirjanik just randlaste elu-olu, kalapüüdmist ja sellega seotud muresid, ühe kolhoosi elujärje muutumisi, probleeme. Kindlasti on üks jõulisemaid kujusid Patagoonia, kellega kolhoosi esimees Kipper väga arvestab. Patagoonia on tark, palju merd ja inimesi näinud. Ja mida ta otsustab, seda ka teeb. Patagoonia: “Mõne mehe rahad on rasvased, libisevad käest ära.”

Või: “Pühapäeva hommikul ärkas küla traktorimürinast. Varsti kostis Siia aia tagant vali kamandamine, lühidad järsud käsklused kõlasid üksteise järel. Patagoonia tegutses… Kamandamine oli kange, vägevam kui mõne kolmemastilise merreajamisel. Kamandaja ilme oli asjalik ja resoluutne.” Võis siis: “Patagoonia istus majaka alla suurele paelahmakale. Ta ei raatsinud magajaid äratada. Tal olid omad mõtted ja omad jutud öise merega.”

Pole ülearused ka naiste omavahelised tülid meeste pärast, nagu sõimlevad teineteise kallal külanaised Liine ja Tilde. Noorte armastus… Selles on fluidumlikkust! Kauneid looduspilte maalib kirjanik. Olgu see siis sügis rannamäel või ajast aega kordumatu näoga meri. Kord vaikne, kord tormine.

Torm kiskus ja kikerdas ka esimehes Kipperis. Missugune oli esimehe mure, kui põles uue paadi kuur. Ning sellest ehmununa, sellest jõudu kaotades lausus viimaks sõnad: “Meri põleb…” See põles ka hiljem, kui inimesed rannas seisid ja merele vaatasid nagu Sääre Viiu, kes jagas põleva merega oma muret. Mere põlemine oli eriline valgus Nina säärel, haaras ka Hallirahu ja Hanilaiu. Päikeses leegitsev meri.

Romaan “Meri põleb” annab nõnda kaasa tunderikkuse. Oled lugejana ühte heitnud merd armastava rannarahvaga ja tunned, et need inimesed väärisid jäädvustamist rannaelu epopöasse.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 114 korda, sh täna 1)