Viiekümne esimene kiri: kõige kallim sidrun

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene, eile sahtlist midagi otsides sattus mulle näppu üks telefonikaart: tagumisel poolel aastaarv 1998 koos mustlaik-apollot tutvustava tekstiga, ees selle liblika suur pilt. Mäletan, et kui 2002. aastal ülikooli läksin, olid telefoni-kaardid veel kasutusel. Ühe oma kohustuslikest reporteri ülesannetest täitsin taksofoni kasutades, sest mobiiliga ei raatsinud lauatelefonile helistada – uskusin liiga kalli olevat.

Praeguseks, kui pisikestel põnnidelgi on oma mobiilid, on taksofonid ja kõnekaardid unustusse vajunud. Ma ei raatsi seda kaarti ära visata ainult ühel põhjusel: iga kord, kui ta mulle näppu juhtub, meenub üks kindel inimene plikapõlvest. Ilus ja hooliv hing, kes kinkis oma kaardi mulle lihtsalt kauni liblika pärast. Näen seda tühist plasttükki ja mõtlen endamisi, kuidas sel inimesel läheb, mõtlen ta perele ning soovin talle head.

Usun, et kui me kord kokku saame, on meil teineteisele palju jutustada. Kuid telefoni võtmises pole me kumbki enam tugev – õhtuti eelistame olla pigem kodus kui kohvikus – ja nii saadan talle terviseid esialgu vaid mõttes. Eks me kõik kanna enesega kaasas hulka inimesi. Neid, keda tahaks unustada, ja neid, kes toovad naeratuse näole. Väikeste asjade – raadiost kõlava laulu, mööduva neiu punase mantli või võõra mehe tuttavliku hääle – tõttu meenub iga päev keegi. Üks hetk. Tunne. Vestlus. Korraks oled sa uuesti selle sees ja järgmisel juba olevikus tagasi, tegelemas oma pooleliolevate asjadega.

Tavaliselt on selles “kogus” tuttavad, olulised inimesed. Need, keda kõige paremini teame. Ent mitte ainult. Korduvalt olen mõelnud, et teas’s, mitmes fotoalbumis ma kogemata olen – kusagil peategelase taustal, osakesena melust. Ilmas on nii palju kaameraid, pildistatakse ka mobiilidega: satu vaid olema kohal hetkel, mis kellegi jaoks jäädvustamist väärt. Samamoodi võid olla kellegi jaoks mäletamist väärt asjaga, mille sina oled juba unustanud. Näiteks toidupoes sidruneid valides mõtlen ikka müüjannale nimega Ira…

Nimelt läksin aasta-paar tagasi kõrvaltänava toidupoodi. Soov oli lihtne: üks sidrun. Kassas klõbistas Ira-nimesilti kandev müüjanna nuppe ja siis jäime mõlemad põrnitsema tablood, kus helendas müstiline summa – üle 3000 krooni. Ootasin rahulikult, mis saab edasi. Edasi sai see, et tšekk trükiti välja. Ira pomises midagi omaette ja asus tšekki lugema. Pomin valjenes ja valjenes, kuni kõrvalleti tagant tatsus lähemale teine müüja. Koos süvenesid nad müstilisse arvesse, kuniks leidsid rea, mis seletas kõik: SIDRUN. 1 TK. 3335 KROONI.

Oi, kuidas Ira ette ja taha vabandas. Mina korrutasin naerdes, et viga pole midagi. Müüjanna rahunes. Nüüdseks pole ma teda enam ammu selles kaupluses näinud, küllap ta vahetas töökohta. Aga millal iganes lähen sidruneid ostma, tuleb meelde see 3335-kroonine… Pole võimalik elada nii, et sa ei puudutaks kedagi. Võib-olla mõtleb tänagi su peale keegi, kellest sa seda ei ootaks, võib-olla just nüüdsama. Küll oleks huvitav, kui saaks need mõtted kuidagi kokku koguda ja õigele inimesele saata…

Häid mõtteid! Ja kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)