Maailmaorganisatsiooni reformimine edeneb vaevaliselt

Maailmaorganisatsiooni reformimine edeneb vaevaliselt

ABITU JA JÕUETU: See ÜRO tegevust naeruvääristav pilapilt on võetud ühest saksakeelsest ajalooõpikust.
Foto: Unsere Geschichte

Ehkki jutud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja eelkõige selle tähtsaima tööorgani julgeolekunõukogu reformimisest hakkasid levima juba 20 aastat tagasi, ei ole selle lõppu näha veel tänagi. 1990. aastate esimesel poolel moodustati selleks isegi spetsiaalne töögrupp, mille irvhambad on ristinud “igaveseks komisjoniks”.

Maailmaorganisatsiooni reformimise temaatika tõusis taas päevakorrale seoses USA presidendi Barack Obama hiljutise India visiidiga. Nimelt märkis Ameerika riigipea ühel sealsel pressikonverentsil, et tema isiklikult toetab India soovi saada ÜRO julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks.

Reformide paratamatus

Lugejale teadmiseks: ÜRO praegune ülesehitus on välja töötatud enam kui kuus aastakümmet tagasi, 1940. aastate keskpaiku. Tookord oli II maailmasõda just äsja lõppenud ja uus maailmakord pandi paljuski paika vastavalt võitjariikide USA, Nõukogude Liidu, Suur-britannia, Hiina ja Prantsusmaa soovidele. Nii oli ka ÜRO-ga, kus võitjariigid said väga suure sõnaõiguse – maailmaorganisatsiooni kõige tähtsamas tööorganis julgeolekunõukogus on neile antud vetoõigus.

Täna on maailm aga muutunud. Eelpool mainitud viie riigi kõrvale (sageli ka asemele) on tekkinud terve rida uusi tegijaid – näiteks II maailmasõja kaotanud riigid Saksamaa ja Jaapan, kelle nüüdne majanduslik mõjuvõim ei ole vastavuses nende poliitilise staatusega, aga ka säärased suurriigid nagu India ja Brasiilia.

Habemega kavatsus

Nagu loo sissejuhatuses öeldud, hakati ÜRO reformide kava välja töötama juba 1990. aastate alguses. See oli kohe pärast külma sõja lõppu, mil tuntud poliitikateadlased rääkisid isegi “ajaloo lõpust” ja väitsid, et algamas on uus, nn igavese rahu ajastu (igavene rahu – valgustusajast pärinev utoopiline idee – toim).

Paljuigatsetud igavene rahu jäi aga saabumata. Juba 1990. aastate lõpus oli selge, et vana vastuolu (lääne- ja idabloki riikide rivaalitsemine) on asendunud uue konfliktiga – nn tsivilisatsioonide kokkupõrkega (Samuel Huntingtoni väljend). Tõenäoliselt on just uute tülide puhkemine olnud ka üks põhjusi, miks 2010. aastalgi ei ole poliitikud ÜRO reformimise küsimuses kuigi kaugele jõudnud.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)