Kunstiklubi suvesaak: lõõskavad maastikud ja katsetused kollaažiga, lisaks rida küsimusi

Kunstiklubi suvesaak: lõõskavad maastikud ja katsetused kollaažiga, lisaks rida küsimusi

 

Kuigi õues on kätte jõudnud päris tõsine talv, viib Kuressaare Raegalerii praegune väljapanek meid tagasi suvistele radadele. Galeriis on sügisese tibudelugemise korraldanud Saaremaa kunstiklubilased, kes oma järjekordse sügisnäitusega toovad meie ette seljakotitäie suvemaastikke ja kollaažitehnikas töid.

See, et ruumis hõljub möödunud suve hõngu ja lausa vaistlikult tajud lõõskava päikese palavust – see on igati hea ja kahtlemata tuleb lugeda kunstisaavutuseks, milleks siis veel. Oli ju suvi tavatult kuum ja näituse kahtlemata kõige õnnestunumate suvemeeleolude loojad on meile teada-tuntud tegijad Virge Nemvalts, Ants Vares ja Liia Peedu. Selle näituse ühed vahvamad leiud on kahtlemata Virge Nemvaltsi kaks väikeseformaadilist suvemeeleolu. Tema varjuderohked suvemaastikud kannavad endas puhkuse sundimatut minnalaskmist ja väikest annust salapäragi. Suurest suvest joovastumist ja kõrvetavat kuumust näeme Ants Varese ja Liia Peedu maastikes.

Suviseid motiive on maalitud Kalev Koeli kolme töösse, mis toovad vaataja ette areneva loojanatuuri. Kui veel möödunud aastal tõi kunstis iseõppijana tuntud Koel kunstiklubi näitustele üksikuid arglikke katsetusi, siis nüüd on ta väljas juba kolme eriteemalise maaliga, millest sellel näitusel mõjub kahtlemata kõige värskemana “Vintsu”, maal koerast. Mitmest hetketabamisest kokku panduna esitab Koel meile mosaiikse koeraportree, milles on tajutav nii maalija kui ka koera vastastikune rõõm ja austus.

Kiiduväärne on seegi, et oma “Vintsuga” avardab Koel veidigi meie harrastajatele tüüpilist maastiku- ja meretemaatikat. Talle sekundeerib Anne Olop oma kahe õnnestunud loomaportreega. Arengut näitavad kahtlemata ka Maidu Tolli kolm maastikku Kihelkonna kirikuga. Kunstiringkonnad tunnevad Tolli kui Saaremaa üht ehedamat naivisti, kuid nagu ikka kui harrastusmaalija oma oskusi lihvima hakkab ja koolitust saab, kaob vahetu naiivsus ja originaalsus. Käesoleva näituse pilte vaadates on ilmselge, et Tolli ees seisab dilemma – kas jääda üheks vähestest Saaremaa naivistidest või olla üks paljudest harrastajaist-maastikumaalijaist.

Uue tehnika – kollaaži – uurimisretkel

Neil, kes lähevad kunstiklubi sügisnäitust vaatama, oleks hea ette teada, et seekordse väljapaneku üks teema on kollaaž. Harrastuskunstnike teemaderingi laiendamiseks kuulutati eelmisel aastal välja figuuri kujutamine ja sel kevadel tekkis klubilastel väärt idee rikastada oma tehnilist pagasit kollaaživõtetega.

Kui keegi arvab, et kollaaž, uudsemal ajal ka assamblaažiks laienenud tehnika on imelihtne ja teada juba kooli kunstitundidest, siis on ta juba lati alt läbi jooksnud. Assamblaaž on kahtlemata põhjendatud siis, kui maalija kasutab abstraktsemat või siis pinnalisemat objektikujutust, tuues maali niimoodi sisse mängulisemaid võtteid ja ebakonventsionaalsemaid käsitlusi. Tasapinnale kleebitud junk-art esemed ja argised plastmaterjalid annavad töödele tugeva sotsiaalkriitilise mõõtme.

Tavaline lömmis plastpudel võib oskuslikus assamblaažis omandada suure sümboli tähenduse ja olenevalt kontekstist väljendada kogu ühiskonnale olemuslikku. Selle pealtnäha lihtsa, kuid võimalusterohke tehnika kasutamise kuldaeg oli 60ndad aastad, mil massitarbimise mõju muutis oluliselt esteetilisi väärtusi. Just siis tungisid paljud massitarbekaubad kunsti ja muutusid läbi assamblaažitehnika kunstis iseenese ja oma tarbijate kriitikaks.

60ndate aastate Eesti NSV kunstis sai junk-art esemete ja materjalide kasutamine aga omalaadse suuna – Jüri Arraku ja Jüri Palmi töödes näeme ennekõike muret keskkonnareostuse pärast, mida hästi väljendas mererannalt kokku kuhjatud risu. Nõukogulik defitsiidiühiskond ei tundnud kaupade läänele omast ületootmist ja nii väljendasid eesti kunstnikud assamblaažidega muret ülimalt tänapäevastel ökoloogilistel teemadel. Seega on võimalusi kui palju.

Raegalerii väljapanekus jagunevad autorid kahte lehte – kes on läinud kaasa uue tehnika katsetamisega, kes mitte. Kollaažitehnika ühe parema kasutajana näeme Liia Peedut, kes julgelt katsetab ja osalt tabab ka märki. Tema plakatlikult sirgjooneline maal “Kuidas töö, nõnda palk” (fotol) näitab, kuidas kollaažitehnika võimaldab tervikuks liita mitmeid materjale – soss-sepa kõveraid me-tallnaelu, peo peale laotud niru ja käkras ehtsat kahekroonist ja käist imiteerivat värvitud kartongi. Tõeline nõukogulik agitprop ja samas ka ajatu teema. Sama otseütlev on Liia Peedu teinegi maal “Maandatud pinge”, mis on aga liiga literatuurne.

Tugev annus ühiskonnakriitilisust on ka Eve Oeselja erinevaid materjale ühendavas “Sügispäev laulvatel liivadel”, mis on nagu 60ndate eesti junk-art´i jätk tänasele päevale omaste plastmaterjalidega. Maalilisele rannavaatele lisandub ülimalt käegakatsutav mereheidis: vanad plastpudelid, kantud käimad ja muu üle parda visatud risu – tsivilisatsiooni “andam” Läänemerele. Oeselja töö on nagu vana vinüül-plaat, mis mängib meile ajatut lugu.

Delikaatselt ja riivamisi kasutab Anne Olop oma töös “Triibu-mummu sõbrad” erinevaid maalipindu. Mänglevad üleminekud kaelkirjaku laikudelt geomeetrilistele mummudele ja sebra looklevate laikude jätkumine sirgete triipudena – selles töös tabab Olop justkui kaks kärbest, ta liidab oma kollaažis oskuslikult nii erinevaid materjale kui ka erinevaid maalitehnikaid. Igati nauditav maaliline tulemus.

Kahtlemata kõige erinevamaid materjale katsetab oma kahes töös Aare Martinson. Ta ühendab päikeses pleekinud puidu, peegelpinna ja terase paberi ja kartongiga. Mõlemas töös domineerib vana puit, mis märgistab kord aknaraame (“Läbi saunaakna”), kord pildiraame (“Perekonnapilt”). Tulemus ei ole siiski lõpuni õnnestunud – küsitavusi tekitab peegli kasutamine ja raamistuse liigne lõpetatus.

Omamoodi katsetuste tasandile jäävad mitmed kunstnikud, kes ilmselgelt naudivad oma töödes eri materjalide kokkumiksimise võimalust. Nii on Margarita Afanasjeva oma “Kohvilõhna” pinnale laiali pillutanud ehtsaid kohviube, Ilme Armuandi rannavaates märgistab merepinda tekstiil ja rannajoonel näeme ehedat liivapuru. Reine Väli liidab maalipinnaga seemneid ja kunstlilli. Signe Mehik läheb siinjuures vahest kõige kaugemale ja loobub üldse maalitehnikatest ning loob loojanguvaate paberi rebimistehnikas. Kollaaživõtete kasutajaid on teisigi ja nii mõnelgi tuleb oma esimest vasikat aia tagant otsida.

Kas harrastuslik kunstiklubi = Saaremaa kunst?

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et väljapanek tekitab hulgaliselt küsimusi mitte ainult kunstiklubi, vaid kogu Saaremaa kunstielu kohta ja seda nii heas kui halvas mõttes. Ühelt poolt on kollaaži puhul tegemist igati kiiduväärt katsetusega avardada ja sellega ka arendada harrastajate tehnilisi oskusi.

Samuti võib mitmete kunstnike kontos loetleda õnnestumisi ja mõistagi lisab kogu näitusepilti värskust Elo Liivi ja Madis Vaheri kaasamine. Teisalt loksutakse ikka endiselt vanade teemade ja žanrite sõiduvees ning seda juba mitmendat väljapanekut järjest. Ehk toob murrangu järgmine kunstiklubi väljanäitus?

Reet Truuväärt
Saaremaa kunstiklubi liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 81 korda, sh täna 1)