Koolikiusamine – kord päevas või mõned korrad kuus?

Teisipäevaõhtune “Aktuaalne kaamera” vahendas Avatud Ühiskonna Instituudi uuringu tulemusi, millest selgus, et koolis kiusatakse teisi õpilasi 80 protsendi õpilaste arvates, iga neljas õpilane on aga ise kiusamise ohver.

Küsimusele, kas sinu koolis kiusatakse või narritakse teisi õpilasi, vastas eesti õpilastest 30% ja vene õpilastest 16%, et koolikiusamist esineb iga päev; “mõned korrad nädalas” vastas 26% ja 18%; “mõned korrad kuus” – 29% ja 31%.

Sotsioloog Iris Pettai märkis Kodurahufoorumil uuringut tutvustades, et kõige olulisem usaldusisik on õpilastele klassijuhataja, keda usaldab 65% õpilastest. Uuring hõlmas lapsi vanuses 12–17 ja nende vanemaid, ühtekokku küsitleti juhuvalimina 1008 õpilast ja nende vanemat.

KOMMENTAAR
Koolikiusamine on saamas suuremaks probleemiks kui see täna Saaremaal on, arvan ma. Praegu ütleksin, et väga palju kiusamist ei ole, aga tähtis on see, et sellest räägitaks. Et me saaksime kiusamistest teada, sest siis saame midagi ette võtta. Kui keegi aga ei julge sellest rääkida, siis ei saa ka midagi ette võtta.

Nii suur protsent, nagu see uuring välja tõi, oli minu jaoks kohutav. Meil on väike kool ja kiusamisjuhud tulevad kergemini välja. Ma olen kokku puutunud näiteks internetikiusamisega – võetakse keegi ette ja hakatakse n-ö mõnitama, solvavaid kommentaare kirjutama (suhtlusportaalides – toim). Eks see internet on, nagu ta on, seal saab kõiksuguseid asju teha. Internetil on hulk häid omadusi, aga tal on ikka omad varjuküljed ka.

Sel õppeaastal ei ole meil õnneks kiusamisjuhtumeid olnud, suuresti tänu ka sellele, et vanemad ja ka õpilased ise tulevad ja julgevad rääkida, kui midagi toimub. Siis me saame jälile ja saame aidata. Ma kiidan neid vanemaid ja lapsi, kes julgevad rääkida. On olnud ka seda, et kaasõpilased märkavad ja räägivad.

Väikeses koolis on kindlasti lihtsam selliseid probleeme lahendada. Mina olen ka õpilastelt tagasisidet küsinud, näiteks ülemöödunud aastal oli kiusamisjuhtum, nüüd ma ikka küsin, et kuidas on, ja olen saanud vastuseks, et enam ei kiusata. Tähtis on abi küsida. Põhiline kiusamisviis on tõrjumine, ja mõnel lapsel ei ole sõpru. See on kurb.

Maret Aardam
Orissaare gümnaasiumi sotsiaalpedagoog

Mind see arv väga ei üllatanud, ma arvan, et tänapäeva laps on hästi tundlik ja hästi haavatav. Varem nad lihtsalt ehk ei rääkinud nendest asjadest. Aga kui on selline anonüümne küsitlus, siis nad panevad tunde järgi kirja. Milles see kiusamine tegelikult seisneb, on tegelikult sõnad, halvad sõnad, mida õpetaja ei pruugigi märgata. Aga kui laste seas ringi käid, siis saad aru, et nad suhtlevad väga inetult üksteisega.

Nad ütlevad nii pahasti. Mõni laps võtab südamesse ja kannab südames, mõni leiab, kellele rääkida. Mõni ei räägi üldse, vaat see on kõige ohtlikum. Ja siis võibki juhtuda, et kogu see kiusamine kasvab suuremaks. Meie oma koolis oleme kasutanud sellist ümarlauda, kus saavad kokku nii kiusaja kui ka kiusatav ning mõlema vanemad ning selgitavad oma käitumist ja tundeid. Mõni laps ei saagi aru, et ta kiusab, ta ütleb, et aga ma räägingi kõigiga nii.

Mõni kiusaja naudib oma positsiooni, mõni kiusatav naudib ka tähelepanu, nii imelik, kui see ka ei tundu. See on tähelepanupuudus. Oleme ka soovitanud lapsevanematel võtta teise poolega ühendust – üks räägib, mis ta tunneb, teine räägib, miks ta tunneb. Lihtsalt peaks arutama. Kõigi puhul see ei toimi, aga ma tean vanemaid, kes on saanud niimoodi abi.

Mõnikord tuleb välja, et lapsed solvavad teist tahtmatult. Ma usun, et kiusamist on tegelikult läbi aegade olnud, aga tänapäeva laps on tundlikum ja ütlused on teinekord ka ikka väga karmid. Ilmselt on ka ühiskonnal oma roll. Ei ole ju nii, et ainult lapsed on väga halvad. See on ikka peegeldus, lapsed lihtsalt on tundlikud ja haavatavad.

Kindlasti on oluline sellistest asjadest rääkida. Vahel vanemad ka ei tea, mis toimub, ütlevad, et ega lapsed ju kodus ka ei räägi kõigest. Lastel on tähelepanupuudus – kõigil on kogu aeg kiire, vanematel on rahamured, laenumured ja tegelikult unustatakse, et laps tahab suhtlemist ja tähelepanu, seda tunnet, et teda märgatakse. Lapsel võib selline tunne, et “ah, mis mina siin veel tüliks olen” väga kiiresti tekkida.

Ma ei usu, et lapsed on kuidagi kurjemad või halvemad, aga ehk aeg ka mõjutab. Kodus saaks palju teha sellega, et märgatakse oma last, lastakse tal tunda kogu aeg, et ta on oluline. Tunnetest peab rääkima, laps peab teadma, et tal on kodu tugi. Siis ta julgeb rääkida ka, kui ta on kindel, et ei saa riielda.

Katrin Keso-Vares
Kuressaare gümnaasiumi kaplan

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 92 korda, sh täna 1)