Kui naaber ehitaks?

Kui naaber ehitaks?

 

Linnavalitsuse hiljutisest avalikust kirjavahetusest nähtub, et mitmel juhul on kodanikud väljendanud pahameelt erinevate planeerimist ja ehitamist puudutavate otsuste üle oma kodu naabruses. Üha sagedamini leitakse, et kavandatav tegevus on naabrite suhtes ebaõiglane. Sellele kommentaariks pakun alljärgnevat arvamust.

Aga miks ma peaksin nõustuma?

Fakt on, et planeerimine on avalik protsess ja igaühel on õigus kavandatava osas arvamust avaldada – ettepanekuid teha ja oma õiguste piires vastuväiteid esitada. Ka detailplaneeringut koostamata tuleb naabreid informeerida kavatsetavast tegevusest projekteerimistingimustele allkirju võttes. Väga tihti ei anna naaber nõusolekut kohe ja lahendused vajavad täiendavat selgitamist.

On palju juhtumeid, mille käigus ilmnevad asjaolud, mis ei võimaldagi soovitud lahendust algsel kujul ellu viia, ning tuleb otsida kompromisse. Pole aga harvad juhtumid, kus põhjendust sellele, miks kooskõlastamisest keeldutakse, ei tulegi. Igapäevasemad on sellised põhjendused: mulle ei meeldi, miks ma peaksin nõustuma või tehku, aga kusagil mujal. Sellised märkused teevad kompromisside otsimise ebameeldivaks.

Naabrite õiguste rikkumise ühe näitena on mainitud 4 meetri head tava ja sellega mittearvestamist. Mida see tähendab? Selline hea tava on n-ö linnalegend, mille põhjuseks on tuleohutusnõudeid seadva õigusakti teatav tõlgendamine. Nimelt sätestab vabariigi valitsuse 27. oktoobri 2004. aasta määruse nr 315 “Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded” §19 lg 2, et juhul kui hoonetevahelise kuja laius on alla 8 meetri, peab tule leviku piiramise tagama ehituslike või muude abinõudega. Just selline on määruse sõnastus.

On selge, et juhul kui hoonete vaheline kaugus on 8 meetrit või enam, ei ole vaja kasutada erimeetmeid tule leviku piiramiseks. On ju mõistlik, et selline kuja jagatakse naabrite vahel võrdselt – 4 meetrit ühele ja 4 teisele. Aga nagu määruse punkt sõna-sõnalt ütleb, peab tule leviku piiramise tagama ehituslike või muude abinõudega, kui kuja laius on alla 8 meetri. Ühesõnaga on võimalik ka väiksem kuja nimetatud tingimustel.

Ela ise ja lase teistel elada

Sisuliselt tähendab see seda, et ehitada tohib ka kinnistu piirile. Julgen väita, et enamik Kuressaarest on ehitatud ühel või teisel moel kinnistu piirideni. Vanalinnas on selline ruumi-struktuur valdav, kuid ka aedlinnas on väljakujunenud kinnistu piirile rajatud hoonestus pigem reegel kui erand. Aedlinna väikesed, tihti kitsad ja sügavad kinnistud ei anna palju mänguruumi, seega on selline hoonestusviis ruumikasutuse osas mõistlik.

Kuigi ma siin sellist lähenemist kaitsen, on tänasel päeval rohkem olukordi, kus piirile ehitamine ei ole nii lihtne. Kuressaare linna ehitusmäärus, nagu ka paljude teiste omavalitsuste ehitusmäärused üle Eesti, sätestab, et maja minimaalne kaugus naaberkrundi piirist peab üldjuhul olema vähemalt pool hoone piiripoolse osa kõrgusest, kui naaberkruntide omanikud teisiti kokku ei lepi või kui detailplaneering teisiti ette ei näe. Siin on rõhk sõnal “üldjuhul”, mille kõrval on rida erandeid.

Millest siis lähtuda tuleks? Praktikas tuleb juhinduda eelkõige objektiivsetest asjaoludest, sest pole ju harvad juhud, kus kooskõlastust ei saada seetõttu, et naabrid ei saa omavahel lihtsalt läbi. Naabrusõigused on suurepäraselt kirjas asjaõigusseaduses. Seaduses kirja pandut võib iseloomustada põhimõttega “ela ise ja lase teistel elada”. Kirjeldatud on rida nüansse, mida naabruses järgida, et ei oleks oluliselt kahjustatud ühe või teise kinnisasja kasutamine. Siin on jällegi rõhk sõnal “oluliselt”, sest linnas elamine eeldab kompromisse.

Vihmavesi ja päikesevalgus nõuavad kompromissi

Need objektiivsed asjaolud on ennekõike kahjulikud mõjud, muuhulgas ka vihmavee valgumine. Näiteks kui üks naabritest soovib ehitada piirile kõrvalhoonet, siis viilkatuse planeerimisel valguks vihmavesi naaberkinnistule. Hoone nihutamisel piirist eemale tekiks hoone ja piirdeaia vahele aga mõtestamata siil, mida tihti kasutatakse igasugu tarbetu träni korjamiseks. Silmailuks see naabrile kindlasti poleks – hea näide kompromissi vajadusest.

Kui viilkatuse asemel planeerida aga ühepoolse kaldega katus tulemüüriga kinnistu piiril, on vihmavee valgumine naaberkinnistule välditud, tulemüüri rajamisega ei ole naabrile tekitatud ühtegi kitsendust, pigem vastupidi – on ju mõistlik ka teisel naabril oma kõrvalhoone vastu tulemüüri planeerida. Kuidas suhtuda päikesevalguse varjamisse? Päikesevalgusele on igal inimesel põhiseaduslik õigus, kuid linna elama asudes tuleb teha järeleandmisi ka selles osas.

Kui ühele naabrile meeldib avarus teise naabri krundil, siis huvid põrkuvad ja tuleb jällegi kompromisse otsida. Olgu mainitud, et kinnistule langeva päikesevalguse hulk ei ole seadustega reguleeritud. Otsese päikesevalguse ruumi paistmist (insolatsiooni) on projekteerimisnormidega reguleeritud vaid eluruumide osas, kus normi järgi peaks insolatsiooni kestus olema vähemalt kolm tundi.

Hoonestuse planeerimisel tuleb lähtuda eelkõige tervest mõistusest. Meie laiuskraadil käib suvel päike 54-kraadise kaarega, talvel aga on tõusunurk vaid 8–9 kraadi. Kui kujutada ette üht 5 meetri kõrgust kõrvalhoonet, siis sellise hoone vari on suvel 2 meetrit, talvel aga kuni 30 meetrit. Igaüks saab ju aru, et sellise varju vältimine on linna tingimustes praktiliselt võimatu.

Kõike eelnevat ühe lausega kokku võttes soovin, et igaüks, puutudes kokku ehitustemaatikaga oma naabruses, suudaks vaadata oma “minast” kaugemale, mõistaks ka naabrit ja näeks asja laiemalt.

Hannes Koppel
Kuressaare linnaarhitekt

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 533 korda, sh täna 1)