Nael: Ekslusiiv: külas rahaautomaadi tädil

Ahoi, head fännid ja vaenlased! Ma olen nüüd ära olnud mõnda aega, aga lõpuks olen tagasi. Nimelt käisin ma ravil. Mitte viina- või vaimuravil, vaid lihtsalt käisin end doktor Korneeliuse juures Turuliidri haigemajas kõpitsemas. Varbad hakkasid kangeks minema ja üleüldse. Kuid täna on mul pakkuda üks pomm.

Käisin paar päeva tagasi raha võtmas. Et osta eurosid. Lähen mina seina seest siis raha võtma ja kuulen, et keegi nuuskab valju häälega. Vaatan ringi, et mõni pätt või Mirjam mu pinni pihta ei paneks, kuid ei kedagi. Hakkan uuesti pinniga toimetama, nüüd juba köhitakse.

No jopa-kolla, mõtlesin, kas Mirjam on tõesti Poti Arri käest endale selle nähtamatuks tegeva mantli muretsenud ja käib nüüd üle õla piilumas, et pinne virutada. Ja siis kuulen, et keegi ütleb: “Köh-köh, mul täna sajaseid pole. Saan ainult kahekümneviiekaid anda.” Ma mõtlesin, et Korneelius on mind nüüd oma mudimiste ja tussidega täitsa lolliks teind. Kuulen hääli päise päeva ajal. Aga siis ütles see hääl, et “Kurat, Einars, sina, armas klassivend! Tule astu sisse. Ma olen ju sinu lapsepõlvepruut Inna Aeg.”

“Kus kurat sa, Inna, oled?” küsisin mina vastu. Minu seljataga seisvale kodanikule, kes vaikselt juba itsitas, käratasin: “Kas sa ütlesid midagi või lasi keegi peeru?” Sellepeale hakkas ta nutma. “Tule uksest läbi, ma siin seina sees istun,” sosistas hääl.

Läksin siis pangamaja uksest sisse ja pugesin rahaautomaati. Ja heldene aeg, kui palju seal ruumi oli! Poleks osanud üldse oodatagi, et automaadid nii vägevad on. Seinte ääres seisid rahapakid ja Inna, kes oli ikka sama kaunis, ainult veidi hõrenenud parukaga, istus automaadi sees ja toppis iga natukese aja tagant raha pilusse. Kui keegi raha õigel ajal ära ei võtnud, siis tegi ta väikese vilega mõned piiksud, võttis papi tagasi ja pani oma tasku.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)