Ajakaja: Globaalne ja lokaalne

Juba päris pikka aega olen juurelnud selle üle, et miks tunnevad mu välismaised sõbrad ja kolleegid palju rohkem muret maailma asjade pärast kui eestlased. No olen saanud ka vastuseid sellele küsimusele, et eestlaste elu on nii raske, et jõuad sa siin veel maailma pärast muretseda ja muud sellesarnast.

Ent kui maailmas natuke ringi vaadata, siis ei ole see eestlase elu sugugi kõige raskem. Tavaline inimene Prantsusmaal, Soomes või Ameerikas elab sama kasinalt ja üsna tihti võib-olla veelgi kasinamalt kui eestlane, aga ometigi valutab südant maailma kui terviku pärast. Aga eestlane eriti mitte. Eestlane on mässinud end oma kohalikesse muredesse ja muu teda ei huvita. Õige kah, kes see ikka jõuab kogu ilma soojaks kütta oma muretsemisega.

Aga ühe asja oleme unustanud – mis iganes nipiga me end muust maailmast eraldada ka ei püüa, mõjutab suur maailm meid ikka. Maailm on tänapäeval nii globaalne ja läbipõimunud, et enese eraldamine ei ole enam vist isegi kloostris võimalik. Olgu sõda Afganistanis või Korea poolsaarel, maavärin Aasias või tsunaami Ameerikas –ikka jõuab see kohale ka meie igapäevaellu ja jaanalinnuna pea liiva alla peitmine siin ei aita.

Mõtlen, et ehk on meie väga lokaalse asjadesse suhtumise põhjus siiski meie minevikus. Kuigi sellest Nõukogude ühiskonna taagast on ju tüdimuseni räägitud, kipuvad mõtted sinna ikka veel tagasi. Sest sealt kaasa tulnud mõtlemised ja suhtumised tundub, et elavad siiani liiga võimsalt meis edasi. Ja takistavad meid saamast maailmakodanikeks, avatud piiride ja ellusuhtumisega inimesteks. Või ma eksin?

Ja ikkagi algusesse tagasi – äkki ei peakski end niiväga maailmakodanikuks pakkuma? Äkki see ongi meid suurematest maailmas toimunud jamadest säästnud, et me siin vaikselt omaette oleme suutnud olla? Äkki meie sügavalt lokaalses maailmavaates ongi meie säilimise saladus? See kaitseb meid muu maailma eest ja takistab meie lahustumist globaalses kirevas ja keerulises konfliktide ja intriigide, katastroofide ja kollapsite supis.

Ja kui see nii on, siis kui kaua me vastu peame oma iseolemisega, oma lokaalsete prioriteetidega? Ja kas peame?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)