Inimesed, olge valvsad! (19)

Inimesed, olge valvsad!

 

Just sellise lausega hoiatas tšehh Julius Fučik inimkonda eelmisel sajandil sõjaohu eest. Kuulsa tšehhi elutõde sobib aga mõnes teiseski kontekstis inimesi hoiatama. Mina ei taha kirjutada sõjaohust, kuigi olen sõda oma silmaga näinud ja mõnigi episood sellest ajast on selgelt meeles. Paremat pealkirja ei osanud ma aga oma loole välja mõelda.

Tahan hoiatada kaasmaalasi sinisilmsuse eest. Kas märkame alati sirge seljaga vastu seista ebaõiglusele, võltsile ja valele, sealjuures valesüüdistustele, oletatavatele valetunnistustele? Kas meie korrakaitsjad käituvad alati kõiki seadusakte ja mis samuti väga tähtis, oma südame häält järgides? Miks ma seda küsin? Sellepärast, et lugesin 25. novembri Saarte Häälest rubriigist “Teie arvamus, palun” vastuseid küsimustele, kas teie hinnangul on Kuressaare turvaline linn ja kas politseipatrulli on siin piisavalt näha, kus enamik küsitletuid vastas, et meie linnas on piisavalt turvaline elada.

Olen juba aastatelt nii vana, et oma nina öistele tänavatele ei topi. Minusugusel pole sinna lihtsalt asja. Kui lugeda aga lehti, siis kostitatakse meid igas numbris millegagi, mis võtab mitte üksnes pead vangutama, vaid peaks linnaisasid ja politseinikke tõsiselt mõtlema panema, kuidas turvalisust tagada.

Suvel olen mõnikord nädalavahetustel varahommikul auto maale sõiduks garaažist välja ajanud. Kesklinnast läbi sõites pead väga ettevaatlik olema, et mitte keset sõiduteed puruks pekstud pudelikildudest üle sõita. Milline märul võis siis seal öösel olla. Alles hiljuti kirjutasid lehed vanas pritsumajas toimunud kaklusest. Eelmise reede Saarte Häälest lugesin jälle meestest, kes Kuressaare arestimajast plehku panid.

2. detsembril olid nad veel kord Kuressaare kohtumajas kohtu ees. Kui mehed pärast arestimajast põgenemist Saaremaal vabadust nautisid, siis kutsuti saarlasi üles kahtlastest isikutest politseile teatama. Minu sõber, kes oli maalt linna tulnud, nägi mehi Tooma poe juures. Ilmselt kurikaelad märkasid, et keegi neid jälitab, ja nii nad sealt imekiiresti haihtusid. Sõber helistas politseisse, teatades, et kahtlased isikud on Tooma kaupluse lähistel. Ja siis olevat vastu tulnud küsimuste laviin: millises linnas või külas see kauplus asub, mis tänaval, mis on maja number jne.

Operatiivselt helistanud mees vastas, et pood asub ju Slupi nukas, seda teab iga saarlane. Sealt aga põrutati vastu, et saar-lane võib teada, aga meie ei tea. Helistaja oligi hämmingusse sattunud ega osanud enam midagi kosta. Tänava nimigi jäi ütlemata, sest ühtegi silti ei hakanud maamehele läheduses silma. Saarlaste õnneks tabati pätid hiljem ikkagi ja usutavasti said nad teenitud karistuse.

Huvitav, kui palju see riigi raha kokku hoiab, et saarlaste hädaabikõnedele vastatakse Pärnus või mõnes teises linnas. Olen kuulnud tuttavateltki, et kiirabi välja kutsudes, politseisse helistades või tulekahjust teatades peab dispetšerile asja lausa puust ette tegema ja ka punaseks värvima. Teadagi on telefoni teel mandri inimesele Saaremaast õiget pilti ette maalida väga raske.

Kui keegi kukuks libedaga Maxima ees jalaluu puruks, siis Saaremaa hädaabinumbrile polekski vaja muud öelda kui seda, et õnnetus juhtus Maxima juures. Pärnu dispetšer hakkab aga aadressi küsima ja kes siis peast kohe teab, millise tänava järgi see pood ametlikes kirjades seisab.

Kolm aastat tagasi ajasid politseinikud taga ligi 80-aastast meest

Vahel on tagantjärele tarkusestki abi. Nüüd, kaheksakümneaastase mehena olen kolme aasta tagust juhtumit ikka ja jälle meelde tuletanud ja jõudnud iseendas järeldusele, et andsin tookord võimumeestele kergekäeliselt alla, kirjutasin alla mingile paberile ja sellega lasin endale ligi 1000-kroonise trahvi määrata.

2007. aasta 27. oktoobril, laupäevasel päeval, tegin oma nüüdseks kadunud kaasaga autoga tavalist linnaringi. Marsruut on mul siiani meeles. Kõigepealt käisin Varma Autos, siis Rehemäe poes, Tooma poes, Kaubaaidas ja Mooni tänava Säästumarketis. Kodus parkisin auto õue garaaži ette. Ma ei jõudnud jopetki veel ära võtta, kui märkasin värava ees politseiautot. Mis siis juhtus? Viiekümne aasta jooksul pole mul ei miilitsa ega politseiga pistmist olnud. Viina- ja suitsumees pole kunagi olnud, ühtegi avariid pole teinud.

Politseinikud olid parkinud oma auto otse minu väravaauku. Ei tea, kas neil on ostetud load, mõtlesin kohe seda pilti nähes. Astuski siis kaks politseinikku meie õue ja vaatas mulle sügavalt silma. Ei tea, kas arvasid, et purjus olen. Ennast nad mulle ei tutvustanud. Küsisid, kas käisin Kaubaaidas. Ütlesin, et käisin ja veel päris mitmes kohas veel. Pärast oma vastust saingi süüdistuse kraesse. “Pealtnägijate vihjete kohaselt olete kriimustanud üht autot!” kõlas ränk süüdistus.

Taevane arm! Kuskohast selline süüdistus küll võeti. Istusin Kaubaaida ees autos. Abikaasa käis poes. Parklasse sõitsin tumeda auto kõrvale. Kui see ära sõitis, tuli selle asemele üks mäda õuna karva sõiduk. Autode vahe oli üsna suur. Kui naine poest tuli, siis sai ta omapoolse ukse vabalt lahti teha. Parklast välja sõites ei puutunud minu auto millegi ega kellegi vastu.

Meile külla tulnud pikem politseinik võttis oma autost liigenditega puust tollipulga ja mõõtis stange poldi kõrguseks maapinnast 43 sentimeetrit. Arvati, et just see polt olevat kannatanu autot kriimustanud. Aga oh õnnetust, kriim oli nn kannatanu autol kuus sentimeetrit madalamal. Vaatasin siis kriimuga auto kriipsu päris lähedalt. See oli umbes 20 sentimeetrit pikk.

Selle soone sees olid kuivanud poripritsmed. Kust sattus kuival päeval sinna pori? Ja kuidas see jõudis nii kiiresti kuivada? Sellele ei pööranud politseinikud üldse tähelepanu. … Ja mind mõisteti süüdi (?!). Uurija juures käisime nii mina kui ka mu abikaasa. Rääkisin temalegi tõsimeeli, et seda ei saanud juhtuda. Tema aga hirmutas, et ärge rääkige vastu, pealtnägijate tunnistused on olemas. Huvitav, kes olid need pealtnägijad? Miks neid mulle ei tutvustatud? Jääb mulje, et tegelikult neid ei olnudki.

Lõpuks andsin alla, mõeldes, et sellega minu kiusamine lõpeb. Trahvi tuli maksta mitte millegi eest 960 krooni. Arvasin, et suudan vahejuhtumi unustada, kuid ei suuda. See oli mulle vanas eas korralikuks õppetunniks. Paberile panin loo selleks, et hoiatada lugejaid. Kui teid süüdistatakse tegudes, mida te pole teinud, siis ajage selg sirgeks ning olgu teil tahtejõudu ja otsusekindlust seista õigluse eest.

Ilmar Rüütel
Kuressaare linna elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 167 korda, sh täna 1)