Saaremaal on enim mahepõllumajandusmaad (1)

Saaremaal on enim mahepõllumajandusmaad

 

Saare maakond on maakondade lõikes Eestis esikohal mahepõllumajandusliku maa pindalalt ja maheloomakasvatajate arvu poolest.

Saare maakonnas oli novembri seisuga ligi 13,8 tuhat hektarit mahepõllumajanduslikku maad, järgnevad Tartumaa 12 944 ha ja Viljandimaa 11 509 hektariga. Saaremaal on kõige enam ka maheloomakasvatusega tegelevaid ettevõtteid (125) ja kõige enam mahelambaid (9000), kuid mahepõllumajandustootjate üldarvult jagavad saarlased ja tartlased 140 tootjaga võrulaste järel 2.–3. kohta. Pärnu- ja Viljandimaa järel on Saaremaa kolmandal kohal ka mahepiima lüpsvate lehmade arvult (407).

Mahepõllumajanduslikku maad oli Eestis 11. novembri seisuga 121 970 ha, sellest ligi 40 000 ha üleminekuajal ja ligi 83 000 ha üleminekuaja läbinud maad. Maheveiseid oli Eestis kokku 25 144 ja lambaid 42 429. Mahepõllumajandusliku maa maht on viimasel kahel aastal kasvanud 18–19 protsenti aastas, kasvanud on ka maheettevõtete keskmine suurus. 64 protsenti mahepõllumajanduslikust maast on heintaimede all, järgneb teravili (16%) ja loodushoiu maa (7%). Teraviljadest kasvatatakse kõige enam kaera (45%), järgnevad oder (19%) ja rukis (16%).

Tulundusühistu Eesti Mahe juhatuse liige, Vaivere ökotalunik Jaan Kiider (fotol) ütles Saarte Häälele, et kuigi mahepõllumajanduse kasv on olnud viimastel aastatel stabiilne nii tootjate arvu kui ka kasutatava maa poolest, ei ole kaupluselettidel piisavalt kodumaist mahetoodangut. Kindlasti on siin üheks põhjuseks ümbertöötleva tööstuse vähene huvi mahetoodangu vastu, kuna pakutavad kogused on seni olnud suuremate tööstuste jaoks liiga väikesed.

Asjaolu, et Euroopa Liidu teadlike ja ostujõuliste tarbijate nõudlus ökotoodete järele on küllaltki suur, on ka Eesti toiduainetetööstuse huvi mahetooraine vastu kasvatanud. Siiski puuduvad praegu Eesti turul kohalikust piimast valmistatud või ja koor, millele oleks nõudlust nii jaekaubanduses kui ka kondiitrite ja restoranikokkade juures.

Ei jätku väetist ja taimekaitsevahendeid

Põllumajandusameti mahepõllumajanduse osakonna juhataja Egon Palts ütles, et Eesti mahetootjate suurim probleem on sisendite nappus (väetised, taimekasvatusvahendid, segu- ja mineraalsöödad), sest pole, kes seda kaupa toodaks või Eestisse sisse tooks. Ehkki mahetootmises on teatud mineraalväetised lubatud, ei väeta Eesti mahetootjad oma põldusid.

Kasvatatakse küll liblikõielisi ja kasutatakse sõnnikut, aga mineraalväetiste kasutamine on väga minimaalne, sest Eesti väike turg ei ahvatle kedagi siia sisenema. Lääne-Euroopas kasutavad mahetootjad Egon Paltsi sõnul päris usinalt Euroopa Komisjoni (EÜ) määruse nr 889/2008 lisas 1 ja lisas 2 lubatud taimekaitsevahendeid ja mineraalväetisi, aga Eesti puhul on probleem selles, et kas leidub ettevõtteid, kes tahaksid nende tootmisega tegeleda või neid Eestisse sisse tuua.

Näiteks uuris üks Lääne suurfirma taimekaitsevahendite osas Eesti mahetootmise tausta, põllumajandusamet tegi firmale mahetootjate arvust ja mahepindadest ülevaate ning sellega firma huvi piirdus. “Meie turu väiksus on kõige suurem probleem,” märkis Palts, kelle sõnul on väheke paremas seisus loomade mineraalsöötade sissevedu.

Põllumajandusameti poolt vaadatuna teevad muret ka umbrohtunud põllud ja asjaolu, et mõningatel juhtudel jäävad külvinormid alla agronoomilistele normidele. “On selliseid tootjaid, kes teevad mahetootmist toetuse pärast,” tõdes Egon Palts. “Külvikorras pannakse küll külv maha, aga ta on hõre ega anna seda efekti, mida külvikord peaks andma. Põhiline, et miinimum oleks täidetud, ja sellest mõnele piisab.”

Hein kullahinnaga

Paltsi sõnul on põllumajandusministeeriumis juba toimunud arutelud. 2014. aastal algaval Euroopa Liidu uuel finantsperioodil muudetakse toetuse maksmise nõuded karmimaks. “Et ei jääks sisse selliseid seaduseaukusid, kustkaudu on võimalik toetust saada, aga mahetoodangut tegelikult ei ole,” lausus ta. Seadusandluses olevate “aukude” kasutamisel on mõni ettevõte üsnagi jultunud.

Näiteks on juhtunud selline asi, et üks ettevõte, kes jättis mitusada hektarit maad külvikorda, ei andnud esimesel aastal üldse toodangut ja teisel aastal andis 30 tonni heina. Samal ajal sai see ettevõte seitsmekohalise toetussumma. “Kui võtta toetuse summa ja heinakilo, mis mahedalt toodeti, siis oli see hein kullahinnaga,” märkis Palts. Mida see ettevõte edasi teeb, selgub kevadel, kui ettevõte esitab põllumajandusametile andmed ja teabe, mida planeeritakse toota järgneval aastal.

Paltsi sõnul makstakse mahetootmises täiendavat toetust ikkagi selleks, et mahetootja saaks oma väiksema saagikuse juures ka normaalsemalt elada. Mahetootmises loetakse normaalseks, kui mahetootja saagikus jääb tavatootjale alla kolmandiku võrra.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 124 korda, sh täna 1)