Vabadused, eetika ja kuritegu (10)

Teisipäevastest lehtedest võis lugeda, et üks Ruhnu vallavolikogu liige on avaldanud oma solvavat arvamust avaliku võimu täitja ehk minu kui Saare maavanema kohta.

Mis sellest juhtumist järeldada võib? Kas kõigi asjaosaliste põhiõigused ja isikuvabadused olid antud juhtumil kaitstud? Kas ajakirjandus käitus eetiliselt, kui korjas ruhnlase blogist üles solvavad väljendid ja levitas neid avalikult? Mis osas läheb ebaeetiline käitumine üle kuriteoks? Need on peamised küsimused, mis mul tekkisid ja mis vajavad minu arust suuremat ühiskondlikku debatti kui seda on ajalehe kommentaariumid.

Isikuvabadused ja inimõigused on kirja pandud väga mitmes dokumendis, nagu Eesti põhiseaduses, inimõiguste konventsioonis, lapse õiguste konventsioonis ja paljudes teistes dokumentides. Lääne demokraatial ja läänelikul maailmavaatel põhinevad isikuvabadused ja inimõigused on oma olemuselt liberaalsed. Liberaalsed just seetõttu, et austatakse iga inimese õigust vabale eneseteostusele ja enesemääramisele, sõnavabadusele ja kaasamisele kodanikuühiskonda.

Seejuures ei peaks ühe inimese ja ajakirjanduse sõnavabadus kahjustama teise ühiskonnaliikme põhiõigusi. Samuti ei tohi riik kitsendada avaliku võimu teostamisel isikute põhiõigusi ning ka inimese põhiõigus ei ole avalikku võimu teostavate isikute solvamine. Ma ei kasuta kellegi suhtes solvavaid väljendeid ei avalikult ega ka mitteavalikult.

Seda mitte oma ametikoha, õiguskorra või mõne muu asjaolu tõttu, vaid oma eetiliste tõekspidamiste tõttu. Eetika põhineb ühiskondlikel käitumisnormidel ning selle osaks ei ole otseste solvavate väljendite kasutamine avalikult ja sihitult kellegi või millegi pihta. Selline käitumine on ebaeetiline. Eesti ajakirjanduseetikas puudub sõna “solvamine” ning ajakirjanduseetika on rajatud põhjendatud avalikule huvile.

Põhjendatud avaliku huvi olemasolul võib ilmselt avaldada kõike. Solvangute edastamine üldsusele ei ole ajakirjanduseetika kohaselt ilmselt ebaeetiline. Siinkohal esitaksin mõned avalikud küsimused pressinõukogu esimehele Sulev Valnerile. Kas ajakirjandusel on tõesti põhjendatud avalik huvi avaliku võimu teostaja vastu avaldatud solvangute levitamiseks?

Kuid solvamisi on mitmeid. Eraisikute omavahelised solvamised on meie õigusruumis jäetud nende endi lahendada kas kohtuväliselt või tsiviilkohtus. Ametnike solvamine avaliku võimu teostamisel on karistusseadustiku alusel muudetud kuriteoks. Samasuguseks kuriteoks nagu seda on delikaatsete isikuandmete ebaseaduslik avaldamine ja paljud muud tegevused. Ehk teiste sõnadega, Eesti riik kaitseb avaliku võimu teostajaid solvamise eest.

Kas sellisel juhul on ajakirjandus käitunud kuriteo täideviijana või kuriteo osalisena ning kas selline teguviis on samuti ajakirjanduseetika osa?
Isiklikult on mul piisavalt paks nahk ja seda artiklit ajendas mind kirjutama pigem ajakirjanduseetika piiride nihkumine kui solvamine ise. Nende piiride nihkumine võib tulevikus kahjustada meie ühiskonna toimimist palju üldisemalt.

Ma usun, et Eesti on tulevikus avatud kodanikuühiskond, kus suhtutakse hukkamõistuga avalikult teisi inimesi ja avalikku võimu solvavatesse liikmetesse, ja ajakirjandus kajastab tõeliselt päevakohaseid avalikkusele huvi pakkuvaid teemasid, austades isikuvabadusi ja oma eetilisi tõekspidamisi.

Toomas Kasemaa
Saare maavanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 233 korda, sh täna 1)