Viiekümne teine kiri: õhtusöök võõrale

Tead, eile juhtus minuga see, mis aeg-ajalt ikka juhtub: keegi pidas mind tänaval kinni, et küsida raha. Ilmselgelt proovib suur osa taolistest palujatest heasüdamlikke inimesi ära kasutada. Olen varemgi Sinuga koos mõtisklenud, kui kurb see on, et tüssajate tõttu ei tarvitsegi märgata neid, kes päriselt abi vajavad. Nii seekordki…

Ega ma oleks seisma jäänudki, kui mul poleks olnud peas kõrvaklappe. Sumpasin lumeplögasel kõnniteel, mõeldes omi mõtteid, kui mind ehmatas mulle viipav mööduja. Nähes, et ma kohkusin, kohkus omakorda tema ja žestikuleeris juba, et pole midagi, mingu ma edasi. Kuid selleks ajaks olin juba automaatselt klapid kõrvadelt lükanud.

“English? Español?” päris kergelt habetunud noor mees. Ingliš–, vastasin mina, uskudes, et võõramaalane on eksinud. Aga ei. “Ma olen kunstnik, kunstnik Kuubalt,” alustas mees katkendlikult. “Kas sul on mulle anda paar eurot või 25 krooni, et ma saaks midagi õhtuks süüa?” Üllatusin – seda küsimust ei osanud ma oodata. Kui paaripäevane habemetüügas välja arvata, nägi ta välja viisakas oma soojas jopes ja tumedates teksades. Üle ühe õla oli visatud arvutikott, seljaski mingi riidest paun. Kui inimene on suutnud soetada endale sülearvuti, siis miks ta möödujailt raha küsib?

Teadsin, et lõunat ostes kulutasin sularaha ära pea viimseni. “Eestis makstakse palju kaardiga,” laiutasin käsi, kui otsisin oma rahakotist lagedale kolm krooni – kõik, mis seal oli. Nukralt ja nagu häbenedes veeretas võõras kroone oma peos, vaatas mulle otse silma ja tänas hispaania keeles. “Üks asi veel,” muutus ta toon taas anuvaks. “Ega sul ole kohta, kus saaksin öösel magada?” No ei…

Jätsime hüvasti ja jätkasime kumbki oma teed. Kuid kui ma hullumeelse vanaproua, kes aeg-ajalt püüab mulle tänavanurgal müüa mingeid juukseklambreid ja on mul näo täis sõimanud, et ma talle ei “anneta”, suudan edukalt unustada, siis see noor mees ei läinud meelest. Ma ei suutnud otsustada, kas olin petta saanud või vajas ta tõesti abi. Mis võis olla juhtunud? Kaotas ta oma rahakoti?

Sügisel kohtasin kesklinnas vihaselt röökivat inglast, kes oli Eestis teist korda ja mõlemal korral sattunud taskuvaraste ohvriks. Aastalõpp on aeg, mil inimesed mõtlevad tavapärasest rohkem teistele. Helistatakse annetustelefonidele, viiakse pakke varjupaikadele ja mänguasju lastekodudele. Ma tahaksin ka anda oma panuse, midagi teha (mitte et head teha ei võiks k o g u a e g, mitte ainult pühademeeleolus).

Võib-olla oli see võõramaalane mu üks võimalus? Ja võin ju leida hulgaliselt asendustegevusi – viia oma ebavajalikku kraami uuskasutuskeskusse, rookida hoovist lund, et majarahvas pääseks paremini prügi viima… Aga millegipärast närib mu sees ühe võõra inimese pärast, kellele ma ei saanud anda õhtusöögiraha.

Olgem üksteise vastu tähelepanelikud. Hetkel, kui seda ise vajame, tuleb see ehk ringiga tagasi. Kõlab roosamannaliselt, aga ma väga tahan seda uskuda. Küünilisust on niigi palju.
Häid mõtteid ja inimesi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)