Maret, üks rahutu hing (8)

Maret, üks rahutu hing

 

Saarlanna Maret Allik (42), kes elab Tallinnas ja ajab seal “oma asja”, on üks rahutu hing. Kas kogemata või meelega, on ta oma elu jooksul sattunud seiklustesse, mis mõne tasase loomuga eestlase pead vangutama paneks.

Maret on kogenud, mis elu käib meresügavustes ja kuidas näeb välja emake Maa pilvepiirilt vaadates. Just algaval nädalal läheb Maret vastu järgmisele seiklusele: ta teeb ümbermaailmareisil oleva Nordea pardal koos Jaan Tätte ja Marko Matverega kaasa Kariibi mere etapi. Sellest, kuidas see kõik ühe tragi saarlanna jaoks võimalikuks on saanud ja mis põnevat juhtunud, räägib Maret ise alljärgnevas loos. Ega’s muud, kui tehke järele! Või teisipidi – julgege elada!

Purjede all

Purjetamist sain “sisse hingata” juba kooliajal, kui poisid plikasid jahiga merele meelitasid… Nüüdseks on tuhandeid meremiile läbitud koos saarlaste Guido, Veljo, Allaniga, ja selle ajaga suureks saanud Keviniga. Tänu sellele meeskonnale on kaela riputatud ka medaleid. Läbi on purjetatud mitmete riikide rannikud Vahemerel, kuid seni kõige emotsionaalsemaks merereisiks on siiski olnud puulaeval Ruhnu Karu üldlaulupeotule pealinna toimetamine.

Punt laevu liigub plekisel veel vaikselt läbi tuulevaikse öö, laevas mängib puhkpilliorkester, tekil tantsitakse… Päike tõuseb ja päike loojub… Hommikune äratus Kessulaiu all hümniga Audru puhkpilliorkestrilt, kes on oma väikse laevaga poordi nihkunud. Mida enam lähenes Tallinn, seda isamaalisemaks läks meel. Ka tantsupidu oli “Meri”… Võimas, läks hinge ja seda ka seetõttu, et oli ju esimene tantsupidu, kus mu tantsujuhist ema enam kaasa “ei sebinud”.

Vee all

Oma hobiasjandustes olen ma üks paras diletant. Olen valmis katsetama kõike pakutavat, aga juba ajalimiit ei võimalda kõiges profiks ega friigiks hakata. Kuid emotsiooni pean kätte saama. Proovid ära ja siis selgub, kas jääb külge ja kui kauaks. Nii sattusin enam kui kümme aastat tagasi sukeldumiskursustele ja nüüdseks olen saanud mitmete kaugemategi merede põhjas ringi vaadata.

Veealune maailm on nagu teisel planeedil olek, kus ei kehti raha ega võim, kuid kohalikke reegleid peab teadma. Sellega on kursis kohalikud sukeldumisinstruktorid. Olen kohanud korraga umbes kahekümne hiid-sarvikraiga, kelle “tiiva” siruulatus oli ca 4 m, tõtt vaadanud kümnete haidega ja ligi 6 meetrit pika vaalhaiga, kes on küll planktonisööja, aga suu oli tal suur nagu maakera kõige suurema hirmu kõige suurem silm.

Olen käinud mitmetes veealustes lennukivrakkides; laevavrakk – see ei ole väga haruldane vaatamisväärsus. Ja merimaod, mureenid, värvilised korallid jne. Kas sukeldumist peaks kartma? Ei. Kui liikluseeskirju ei riku, siis… Aga kui saatuse poolest on ette nähtud, et pead saama söödud hai poolt, siis tundub see igati ägedam kui näiteks trolli alla jääda. Iga kord vee alla minnes mõlgub peas viisijupp Olav Ehala “Näkilaulust” – “…maailmast veeilma veidi on veel”, ja see muinasjutt kätkeb ka sukeldumise maagiat.

“Lenda ära”

oli sloganiks lennuklubil, kuhu ma selle loomise käigus lihtsalt kampa sattusin. Kui sinult küsitakse, kas tahad kaasa lüüa, ja sul on kaks võimalust – EI või JAA –, oleks kõikide minu tuttavate vastus ilmselt JAA, nii minulgi. Aktiivsem lendamine on jäänud paari aasta tagusesse aega, aga iselendamise emotsioon tasub värskendamist. Härra Jaak niidab igal aastal maakodus kiviaiataguselt maandumisrajalt heina, et rada mättasse ei kasvaks…

Piloodipaberid said tehtud lendamiseks kahekohalise ülikerglennukiga, mis on vägagi ilmatundlik. Nii on lend Tallinna lennuväljalt koju Nässuma külla kestnud olenevalt tuulest 40 minutit ja ka enam kui poolteist tundi. Lendamise kategooriasse võib paigutada ka mõned tehtud langevarjuhüpped: üks maandumisega puu otsa, teised maandumised suutsin juba lennuväljale suunata. Soovitan järele proovida!

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 347 korda, sh täna 1)