Nael: Ajukääbik murrab südameid

Mul on sündides ikka vist õnnetrussikud jalas olnud. Täiesti juhuslikult õnnestus mul olla esimene tunnistaja, et Eestis on leitud siinmail uus liik. Nüüdsest on meil omad ajukääbikud.

Olin juba ühel jahedal talveõhtal manustanud väikese sortsu hõõgveini oma häälepaelte soojendamiseks, kui helises telefon. Ja kuulsin uudist, mida iga päev ei kuule.

“Hallo, hallo. Ei, ma ei ole Kalev Kallo, aga kamraad Einar, aita mind hädast,” kostis reibas, kuid tuttav hääl. Toru teises otsas oli Saarelt helistav sõber Kaame Auk, kes vaatamata oma hirmuäratavale nimele on väga sooja ja hella südamega mees. Eriti siis, kui tal mõned heledamad õlled rindu tõmmatud on. Tundus, et ka nüüd oli tal hellusehoog peal.

− Ma leidsin ajukääbiku!
− Mes?
− Leidsin ajukääbiku (kull-kull-kull-kull-pröööööööh)!
− No jopa kolla, mida sa oksendad, kui sa räägid. Joo pärast, kui tahad!
− Ajukääbiku, nii armas teine. Külmetas mul paadi all. Võtsin ta tuppa. Karvane. Roosa keelega.

Alles nüüd hakkas mulle koitma, et see, millest sõber Kaame räägib, on tõeline vägevus. “Kuule, ära sa teda ära nüli, eksole!” hõikasin ma torusse, kust kostis jälle röhitsemist. Sõbra eriliseks huviks olid igasugused väiksemat sorti närilised ja seetõttu oli ta skalpelliga vahel ülearu tormakas.

“Tulen nii kiiresti kohale, kui saan, ja siis vaatame, et mis me teeme ja kuidas me ta paljunema paneme,” ütlesin ma talle ja panin toru ära.
Kappasin kohe arvuti taha ja avasin Vikilekke koduka, et mul olemasolevat infot ajukääbikute kohta uuendada ja värskendada.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)