Ajakaja: Päkapikuaeg

Aastaid tagasi, kui mu lapsed veel sellised päkapikulugude ealised olid, käis meie peres jõulukuus alati mõnus päkapikuralli. Siis tundus, et selline mäng tegelikkuse ja muinasjutu piiril on laste pärusmaa ning minul täiskasvanuna ei ole selles asjas muud rolli kui võimalikult usutavalt päkapikku etendada ja lastele mitte vahele jääda.

Sest ega nad vist ikka päriselt ja tegelikult seda päkapikundust ei uskunud – igal võimalikul juhul seadsid nad nende jõulukuiste üllatustetegijate eksistentsi kahtluse alla. Aga ikkagi – ka kõige skeptilisematel hetkedel oli mängu ilu see, millest rõõmu sai ja mis oli vaat et vahvamgi kui see hommikul sussi seest leitud mandariin või komm.

Tookord mõtlesin, et kus on see piir, millest edasi päkapikumängu enam ei taheta. Millal saavad lapsed nii suureks, et sussi enam aknale ei pane ja usk päkapikkudesse asendub ratsionaalse maailmavaatamisega. Aga võta näpust, seda piiri pole ma siiani ära tabanud. Lapsed on saanud täiskavanuks, aga päkapikumänguga lustitakse ikka.

Jah, mitte küll päris sellisel moel kui vanasti, kuid sarnase mõtteviisiga – teha lähedastele rõõmu ja lustida, nautida lihtsalt seda muinasjutulist jõuluaega, millel on nii mitmeid erinevaid tähendusi ja tõlgendusvõimalusi, milles on nii palju headust ja rahu ja rõõmu, milles on meie igapäevaelu kaunistavat mängu ja igatsust astuda korraks välja argirutiinist ja stressist.

Miks me üldse arvame, et see päkapikuaeg on vaid lastele? Tean suurfirmat, kus kontoris jõulukuu alguses sussid kabinettide ukselinkide külge riputati. Ja kuipalju rõõmsam oli inimestel tööle tulla – igal hommikul käis lõbus aasimine, et kellel on päkapikud käinud ja mida on siis sussi sisse jäetud. Ja kui siis ühel hommikul peadirektori suss tühi oli, oli viimane tõsiselt õnnetu. Põhjusega, sest eelmisel päeval oli paar kolleegi saanud koondamisteate.

Ka jõuluaegne heategemine laiemas plaanis on osa sellest päkapikuajast – annad ja annetad nendele, kes hädas või kes endaga viletsamalt hakkama saavad. Vähemalt jõuluajal ei peaks keegi puudust tundma. Kombinatsioon mängu- ja andmisrõõmust on see, mis muudab jõulukuu kauniks. Ja kahju on, et jõulukuu on vaid kord aastas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)