Kultuuripärl on Villu Veski (10)

Kultuuripärl on Villu Veski

Foto: Egon Ligi

Eesti Kultuurkapitali algatusel asutatud maakondliku kultuuripreemia Kultuuripärl saab sel aastal tuntud muusik ja Kuressaare kultuurikeskuse juht Villu Veski (fotol).

Kultuurkapitali maakondliku ekspertgrupi juht Krista Lember ütleb, et tänavu on preemiale õla alla pannud ka Saare maavalitsus. “Preemia n-ö seeme tuleb Kultuurkapitalilt, kuid kõik soovijad võivad sellega ühineda.” Lember lisab, et tänu Villu Veskile on ka tema hakanud sügavalt austama ja armastama džässmuusikat. “Minu arvates on preemia läinud väga õigele inimesele. Vabariik on teda juba ammu märganud ja tunnustanud, nüüd jõudis maakond ka järele.”

Villu ise ütleb, et pole seda niimoodi analüüsinud. “Paljud minu tegemised ongi olnud mujal. Neid, kes Kuressaares ja Saaremaal vääriksid äramärkimist ja äramärkamist, on kindlasti palju. See tunnustus tuli mulle väga-väga suure üllatusena. Sellistele asjadele mõtlemine pole kunagi minu plaanidesse mahtunud.”

Pärl on ju tegelikult pärlikarpi sattunud liivatera, mis seal kasvama hakkab. Küsin Villult, kes oli see, kes temasse selle muusikaarmastuse liivatera istutas. “Sellele küsimusele olen ma pidanud palju vastama, aga see vastus on ikka üks- ja seesama. Mina pean selleks Hellamaa 8-klassilist kooli ja selle kooli muusikajuhti Vello Tikerpalut. Tema oli see, kes pani mind pilli mängima.

Tema moodustas akordionistide ansambli, kuhu kuulus ka kaks klarnetit ja teisi pille. Mina mängisin seal seitse aastat. Koolis oli ka väga hea muusikaõpetaja Ilme Mölder. Laulupidudel käisime esinemas. Lisaks koolile anti kontserte mujalgi. Ma mäletan, et käisime esinemas Koonga koolis, ja iga kord, kui ma Pärnust Virtsu sõidan ja teeviit Koonga poole näitab, tuleb see esinemine mulle meelde.”

Klarneti asemele tuli peagi saksofon, millele on Villu truuks jäänud tänaseni. “Ühel päeval oli Vello Tikerpalul saksofon käes ja ütles, et mõne loo võiks mängida ka saksofoniga. Nii see kõik alguse saigi. Üks lugu, mida ma altsaksofoniga tookord mängisin, oli meloodia filmist “Seitseteist kevadist hetke”.” Pärast Kuressaare muusikakooli lõpetamist läks Veski konservatooriumi vastavatud saksofoniklassi. Nii sai temast diplomiga saksofonist.

Juba 4.–5. klassis käies olevat Villu kirjandis “Kelleks ma tahan saada?” kirjutanud, et tahab saada estraadiartistiks. See unistus on täide läinud. “Ma ei ole tõesti jäänud väga akadeemilist muusikat mängima, kuivõrd lavalolekus ja muusikuksolekus on mind võlunud just see estrada.” Selleks et pärl saaks kasvada, vajab pärlikarp väga puhast vett. Kas Kuressaares on piisavalt seda puhast vett ja õhku, et üks pärl saaks kasvada? “Kindlasti on.

See küsimus on tegelikult väga mitmetahuline. Kuressaares on kõike, on seda kliimat ja on neid kasvutingimusi, kus üks pärl saab oma karbis rahulikult settida ja kasvada, särada. Mina vastaksin sellele küsimusele laiemalt. Vaadates viimase kahe kuu sündmusi, on kogu meie ühiskond jõudnud mingis mõttes kultuurisõjani. Esmakordselt kasutasid kultuuritegijad ise poliitikutega suheldes justkui jõupoliitikat. Viimastel aastatel on olnud palju sellist suhtumist, kus poliitik paneb rusika lauale, võim teatab, et asjad on nüüd nii, ja sellega jutt lõpeb.

Kultuuriinimesed on pidanud siis kuidagi läbi lillede, läbi valu või läbi luuletuste või läbi laulude ja ridade vahel omapoolset tunnetust kirjeldama. Nemad ei ole saanud end väljendada sama vabalt. President Toomas Hendrik Ilves ütles augustis Eesti kultuuriinimesi vastuvõtule kutsudes, et kultuuriinimesed, loojad, ei peaks kogu aeg arvestama loomemajanduse poolega – kas nende töö ikka tasub ära, kas see tuleb majanduslikult välja, kas see toob mingit päevakajaliselt mõõdetavat kasu.

Nii ei jõua kultuur kuigi kaugele ja lõpuks sureb rahvus välja ning pole enam kellelegi seda kultuuri müüa. Presidendi sõnum oli väga selge: teie asi on päris julgelt avaldada oma arvamust, tegeleda loominguga, tegeleda sellega, et sellel maal, kus te elate, jääks omakultuur püsima, et see ei lahustuks muude kultuuride hulgas. Mina olen mõelnud samu mõtteid, aga ei ole osanud seda niimoodi sõnastada.”

Kultuuripärli-nimeline preemia anti esmakordselt välja 2006. aastal. Preemia eesmärk on tunnustada ja innustada kõrgvormis loomeinimeste erialast pühendumist. Senised laureaadid on olnud Kuressaare kammermuusikapäevade kunstiline juht Andres Paas, dirigent Anne Kann, Salme valla kultuurijuht ja lavastaja Maire Sillavee ning spordiürituste korraldaja Tõnu Vaher.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 69 korda, sh täna 1)