Sõbralikkus ei maksa raha (2)

Sõbralikkus ei maksa raha

 

Mind ajendas kirjutama üks halenaljakas lugu, mis oleks paras naerukoht, kui see poleks vanaprouat infarkti äärele viinud.

Ta ise pajatas sellest nii: “Noh, mu kord oli trepikoda pesta. Aga mool oli seepäe kole tiidus, tahtsi maale minna, eks ma siis paterdasi ja pesi lohakalt. Nagu kiuste juhtus just meite majavanem tulema. Ta ju eluaeg suur ja tähtis ülemus olnd. Ikka nõnna, et keelab, käseb, poob ja laseb. Mehed ükskord lõõpisid, et ta on nii tähtis, et ütleb iseomale “Teie”.

Kui ta veel trepinurgast ühe koni leidis, tuli kut kõuemürin Siiani mäelt. Moole anti tääda, et ma ole üks viimane laisk ja lohakas, et tema ärimehest poeg peab suuri maksusi maksma, et mind ja mu logardist poega ülal pidada. Ning mu sõbranjel, kelle poeg on vangis, tuleks hoopis penss ää võtta. Mu poeg on eluaeg tööd teind, aga niid koondati. … Ma es saa maale ega kuskile, oli pitkas.”

Hiljuti juhtusin kuulama, kuidas kallid naabrid ühes Rootsi tänava majas kostitasid üksteist järgmise tekstiga: “Et sa kurat, vähki sureksid!” Need inimesed on aastakümneid üksteise kõrval elanud. Üks Tallinna tänava kortermaja elanik ütles: “Enne öeldi üksteisele vähemalt tere, nüüd käiakse mööda kui tühjast kohast.”

Terved suguvõsad on muutunud vaenlasteks majade, maade ja metsade pärast. Noorteportaalide kommentaarides kirjutatakse: “Vihkame vanu inimesi!”; “Neid on nii palju ja nad on igal pool ees.”; “Vanad on kurjad.” Psühholoogid ütlevad, et vanad inimesed on mõnikord tõredad, kuna nad ei kohane meie vulgaarkapitalismiga.

Miks on meil nii palju kurjust ja üksteisele ärapanemist?

Viimasel ajal räägitakse väga palju koolivägivallast. Uuringute kohaselt on suur osa lastest seda ise kogenud. Lapsed ja kool on ühiskonna peegel, aga peegel pole süüdi, kui nägu viltu on. Olin 11-aastane, kui linna kooli tulin. Koju sain ainult koolivaheaegadel. Olin väikest kasvu ja kehvasti riides, aga mitte kordagi selle seitsme aasta jooksul ei kogenud ma, et paremal järjel ja hästiriietatud linnatüdrukud oleksid mind kiusanud või halvustanud.

Vastupidi, toetati ja aidati. Elasin sageli oma klassiõdede peredes, mind toideti ja raviti, kui vaja, kuigi oli raske sõjajärgne aeg. Toidupuudust üldiselt ei olnud, kuna ka linnas peeti loomi. Linnatagustel põldudel kasvatati kartuleid ja muud vajalikku. Õnneks pole me veel jõudnud niisugusesse individualismi, nagu tõelistes heaoluühiskondades.

Mõni aasta tagasi käis meediast läbi õõvastav lugu, kuidas Saksamaal leiti ühes korteris luukere, laual mitme aasta tagused ajalehed. Pension laekus pangakontole, kust otsekorraldusega läksid maksud. Rauduksed ja hea ventilatsioon tagasid luukerele ka privaatsuse. Peaksime väga tänulikud olema – meid on nii vähe ja meil on oma riik. Samal ajal kui paljudel suurtel rahvastel pole kunagi olnud ega tulegi oma riiki, näiteks kurdid, keda on üle 30 miljoni, uiguurid Hiinas jne.

Meil on väga ilus Saaremaa ja Kuressaare, eriti torkab see silma kevadel, kui käia koos külalistega mööda linna. Nii palju ilusaid aedu, ilusaid maju. Meil on ikkagi väga turvaline, kui mitte sattuda nädalavahetuse öötundidel Bermuda kolmnurka: Öölokaal – Diva – Privilege.
On jõuluootuse aeg, rahu ja halastuse aeg.

Elmi Epro
Kuresaare elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 91 korda, sh täna 1)