Kõne Iffile: Täna räägime suurest lumest ja sellest, kuidas lumega hakkama saada (1)

Minu meelest on juba praegu, kus tali pole veel astronoomiliselt alanudki, Muhus, vähemalt meie kandis rohkem lund, kui oli seda möödunud aastal. Ja möödunud aastal oli ju väga lumerohke talv. Jääb üle loota, et suurem ports on sel aastal juba käes, sest muidu läheb asi karmiks.

Ma võtan mütsi maha nende meeste ees, kes ööd ja päevad läbi buldooseritega teid lahti ajavad. Üks sõber, kes on selle töö peal, ütles, et ta oli järjest roolis 35 tundi. See on juba kangelastegu. Tänu nendele meestele saab Muhu saare peal ikka liikuda ja asi pole üldse enam kõige hullem. Muidugi, teisest küljest on see kõik väga ilus. Aga me teame ka seda, et ega see liigne lumekoorem pole hea. Ei katustele, ei puudele. Nii et omad võlud ja omad valud.

Ma olen 90% ajast Muhus ja esimesed rajad ajasin ma sisse, kui lund oli suhteliselt vähe. Aga vahepeal, kui mind ei olnud, siis oli mul naisuke siin, ja tema kaevas neid radasid siin ikka ja jälle lahti ning mina kaevasin uuesti, kui nüüd tulin. Nii et seda kaevamist on olnud, aga meie väravani hoiab tee vaba ikkagi vald.

Ma ajasin oma paargukatuse lumest puhtaks, sinna oli vähemalt 80 sentimeetrit sadanud. Ja lund on ikka nii kõvasti, oleneb, kui hoolikalt asja võtta, aga põhirajad võtavad iga päev paar tundi aega. Rajad on õues nii sügavad, et hanged on varsti nabani. Mul on õues autole ka suurem plats kaevatud, et saaks ringi keerata, selle ümber on vallid juba peaaegu inimesekõrgused.

Mis puudutab Tallinna linna, siis see on ju nii suur ja võib ju loomulikult viriseda, et issand jumal, miks seda lund juba ometi kord ära ei viida, aga ma arvan, et kui asja mõistusega võtta, siis seda ei saa ju samal sekundil ära viia. Möödunud nädalal korra käisin Tallinnas, hea, et nad on suutnud suuremad magistraalidki puhtad hoida. Mina elan Nõmmel, seal on tee kahanenud ühe auto laiuseks ja kui seal keegi vastu tuleb, ma ei tea, mis siis saab.

Aga selge on ka see, et kui seda lund tuli ja Monika-torm veel sinna otsa, meeletud hanged ja selge, et kõik tahavad välja pääseda ja sõita. Ma saan nendest päästjatest ka aru – kui ikka on autod lume alla mattunud, siis ei saa ju buldooseriga ka ajada seda vagu sinna, kui autod on ees. Arvan, et see olukord on ikkagi päris hea, tahaks ju loota, et kõik teevad südamega tööd ja asja eest teist takka keegi midagi tegemata ei jäta. Eks see võitlus võtab aega, sellised olukorrad, nagu praegu on selle lumega, see on väiksemat sorti looduskatastroof ja looduse vastu me ei saa. Lihtsalt tuleb kannatada ka natuke. Ja kui seda lund ei saa ära viidud ühe päevaga, kahe päevaga, ka kahe nädalaga, siis tuleb lihtsalt võtta elust parem pool ja mitte viriseda.

Lumekaevamine on puhas tervis, see on väga hea. Ma vaatan, et inimesed siin Muhus ja Tallinnas ka, nad tegutsevad väga usinasti, lumelabidad peos. Sel aastal oli ka kuulda, et kõik lumelabidad on järsku ära ostetud. Ma usun, et möödunud talv tegelikult sundis väga paljusid ostma juba, nii et enamikul on “relvad” olemas juba. See on väga tervislik. Muidu ma olen ka suusatamas käinud, aga sel aastal on see lumi ikka nii paks, et ma lasen natuke ära vajuda lumel. Mis ma seal ikka sumpan.

Lapsepõlvest mäletan seda või õigemini mingi teine mina tahaks mäletada, et kogu aeg oli väga palju lund. Aga tegelikult olid erinevad talved. Mäletan neid, kus me tegime suuri lumekindlusi ja lumememmesid, kuid mäletan ka selliseid talvesid, kus Põduste jõe luht oli lumeta, oli ainult jää, sile jää, mille peal ei olnud grammigi lund ja me sõitsime omatehtud jääpurjekatega. Oli ka talvesid, kus oli pigem porisem kui lumisem, siis olime tohutult pettunud, et ei saanud Soome kelkudega mööda linna sõita.

Ning oli ka musti nääre ja oli selline talv, see võis olla 1961–1962, et sinna, kus praegu on Vabadussõja monument, tuli uusaastaööl hobusega näärivana, jaotas lastele tasuta kommi. See oli vana tuntud maaler Asti Kosta, kes seda näärivana mängis, tuli saaniga kohale. Teed olid täiesti paksu lume all, autode poolt lihtsalt kinni tambitud, nii palju kui neid autosid sel ajal oli. Samas oli talvi, kus koolis suusatunde pidada ei saanud.

Sellest suurest lumest tuleks kõik rõõm võtta. Ma väga soovitan, hoidke katused lumest puhtad, meil siin Muhus üks kasvuhoone katus vajus sisse. Lumi on mõnus, aga lumi on ka ohtlik. Ja siiski tasuks mõelda, et kui need käed ka on lumeviskamisest väsinud ja tüdimus tuleb peale, siis ega need mustad jõulud poleks ilusamad. Kui seda lumeilu on antud, võtaks siis selle!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)