Saame kokku Kuressaare turul (7)

Mustjala üks harvadest ettevõtjatest – Vello Paas – korraldas oktoobri lõpus vallas ettevõtjate ümarlaua. Esinejaks Saarte koostöökogu tegevjuht Koit Kelder, kellel olid kaasas esilinastuseks mõeldud filmid väikeettevõtjate toodangu turustamisest Rootsi ja Inglismaa näidete põhjal. Huvilisi jätkus, jätkus ka hilisem mõttevahetus.

On hästi teada, kui usinasti ametnikud seavad kõikvõimalikke piiranguid, eriti valdkondades, mis seotud toiduga. Viidates nii euronormidele kui ka neile, mis siin Eestis leiutatud. Ja kui kogemata mõni turist või minagi mandrilt tulnuna mõtlen näiteks valmistada salatit või ühepajatoitu, siis turult ma seda materjali kokku ei saa. Kuidagi rahuldab kalalett, kuid arenguruumi on siingi. Kevadel leidub ka istikuid ja taimi. Meeldiv on saarlaste rikkalik käsitöövalik, kuid mis on sisseveetud pulstidel turule asja, pealegi nii valdaval alal?

Õppigem näidetest

Ometi kasvatavad maainimesed kartulit, porgandit, rohelist ja nii edasi. Suitsutavad kala ja liha. Veel osatakse valmistada koduvõid ja kohupiima, pannileiba ja mida kõike veel. Muidugi koduõlut ja koduveini, mahlu ja moose. Kuid vähe ja enda jaoks, sest… eks katsu oma kaupa müüa. Ees seisab ametnik. Mulle tundub juba ammu, et ametnikud on just selleks, et inimeste aktiivsust ehk ettevõtlust pidurdada, mitte arengule kaasa aidata, ja nad on võtnud omaks moraali, et teen, mis tahan, veel parem – ei tee mitte midagi.

Gotlandi film räägib ühis-köögist, kus küpsetatakse leiba ja muidki pagaritooteid, tutvustajaks väsimatu Rita Noodapera. Köögi ahjud ja kõik muu vajalik on nõuetele vastav, mõned korduvkasutusel ehk saadud odavalt. Toodangut osatakse müüa ka Stockholmi lähedal ja pealinnas endas. Reklaami Gotlandi erilisele leivale ja saiadele on teinud TURISTID. Seega ei mingeid kulutusi omalt poolt. Selgub ka, et leiba-saia võib teha oma kodus!!! Eesti rehepapid, pange nüüd pead tööle! See meile meeldib.

Inglise näitest võiks ka üht-teist õppida. On veisefarm, mida peab keskealine proua, kes räägib, et tema turustab liha umbes 40 kilomeetri raadiuses. Kusagil vahepeal on ka tapamaja, mille läheduse-kauguse üle käisid veel arupidamised. Ja jälle teevad reklaami ainult tarbijad ise. Inglastelt veel mõte, et värsket liha tohiks turul müüa neli tundi ja ei juhtu midagi kurja. Kuid too brittide laut ise jättis natuke räpase mulje (hullu lehma tõbi tuli meelde, sorry).

Kodune kaup turule!

Mind päris hämmastas uudis, et me ei joogi enam Saare piima, see tuuakse poodidesse mandrilt. Kuid on teada, et magneesiumirikas Läänemaa ja saarte muld annab toidule maitset juurde. Muidugi tekkis küsimus, kus siis kaupa müüa, kui väiketootmiseks läheb, pole ju õiget turgu, bürokraatiast saab lõpuks ikkagi jagu. Tervisearengu instituudile teavitaks, et omakandi toit on alati tervislikum, Saare koduõlu on alati etem kui Bock, samad lood ka koduveiniga.

Näiteks Võhma külast asub Kuressaare hobusetee kaugusel, toidu värskus kannatas välja. Tänane autotee on lühem ja kiirem. Oleks ikkagi vaja tegutseda enne, kui oskused kaovad, mõnikord koos tegijatega. Koit Kelderi sõnul ootab Saarte koostöökogu ideid, mida oleks mõttekas rahastada. Ühisköök üks neist. Tundub, et Kuressaarel on seekord turuga tõsisemad plaanid. Niisiis: aedvili, rikkalik valik rohelist, kala ja liha, suitsukala ja suitsuliha, mis mõeldud lähemal tarbimiseks – turule! Kaupa on ju võimalik müüa ka haiglatele, koolidele, külapoodidele.

Üks mõte veel – kui ühis-köök, siis võiks ehk olla ka üks väiksem ühistraktor, näiteks Võhma külas, aitaks peenramaid harida, niita, vedada, oleks selline raudruun. Ehk pöördudagi mõttega Saarte koostöökogu poole!

Heli Speek
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)