PÖFF on läinud. Kordaläinud

PÖFF on läinud. Kordaläinud

PÖFFI EMA: Tiina Lokile meeldib, et Kuressaares on filmide näitamisest tehtud sündmus.
Foto:Egon Ligi

Kas just 100%, aga suures osas kindlasti. Seda lubab väita tõsiasi, et vaatamata talvetormistele ilmadele ja Kuressaare kuursaali suht jahedale sisekliimale – kui kasutada festivali peakorraldaja Heli Jalaka terminit – leidsid sajad saarlased meie oma PÖFF-i üles.

Läbi tuisuse kodulinna festivali avamisele kahlates püüdsin välja mõelda neid põhjusi ja põhjendusi, miks peaks inimene oma soojast toast, teleri ja sadade taevakanalite juurest minema linna teise serva, veidi väsinud kuursaali vaatama euroopa filme. Tuleb tunnistada, et ega ma ülearu palju põhjusi välja mõelnudki.

Mina, kes ma vähemasti nooruses end tuliseks kinosõltlaseks lugesin, läksin sinna esiteks töö asjus, teiseks austusest Heli vastu, kes PÖFF-i Kuressaarde toomise nimel nii palju vaeva oli näinud, ja kolmandaks ehk ka uudishimust – kes siis peale minu seal veel kohal on. Aga rahvas tuli. Ju need ligi kuussada vaatajat ei mõelnud ega arutlenud nii palju, lihtsalt tulid. See näitab vähemasti kaht asja, et kinokülastajad ja armastus filmikunsti vastu pole meil kuhugi kadunud. Seda vaatamata aastate pikkusele kinotaolekule.

Kuursaali PÖFF-i pesaks valiku üle võib ju diskuteerida. See, et just selles majas või siis praeguse maja eellase katuse all meie linnas esimest korda liikuvaid pilte näidati, teeb kuursaalist küll meie kinonäitamise hälli, kuid ei tee ruume sooja- ja tuulepidavaks. See kaunitar ootab veel printsi suudlust, mis ta nõidusunest ärataks ja selleks PÖFF-ist üksi ei piisa.

Filmivalik oli selline, nagu pealinn meile ette söötis ning logistilised ja majanduslikud olud võimaldasid. Nii palju, kui on vaatajaid, on kindlasti ka maitseid ja maitse-eelistusi. Ja kas me oskaksimegi sellest meie jaoks peaaegu tundmatust Euroopa filmiilmast midagi valida või midagi tahta? Selleks tuleb end veel harida ja hulka filme ära vaadata.

“Minul on Kuressaare PÖFF-i üle hästi hea meel,” ütles päris PÖFF-i ema Tiina Lokk. “Juba mitu aastat tagasi, kui te meilt filme küsisite, olime päris hämmingus, et vaata kui kauge maa taha filme soovitakse. Mulle meeldib ka see, et Kuressaare on teinud nende filmide näitamisest sündmuse. Mõnes mõttes ta ongi nagu väike PÖFF.”

Loki sõnul kestab PÖFF Kuressaares kindlasti edasi, kui leidub inimesi, kes ise armastavad häid filme vaadata ja neid ka teistega jagada. “Kindlasti sõltub palju ka linnavalitsusest ja ennekõike vaatajatest – niikaua kui on vaatajaid, kes tunnevad huvi hea filmi vastu, niikaua jääb ka PÖFF püsima. Nii on mind õpetanud suure PÖFF-i ajalugu.”

Muusika liitmine PÖFF-iga oli kahtlemata hea mõte, muusika ja film on ju ikka koos käinud. Vanasti pandi lausa kohustuslikus korras pärast kinoseanssi pill hüüdma. Võib-olla tasuks tulevikus mõelda sellele, mis muusikat festivali raames rahvale pakkuda. Nii nagu PÖFF on vaid kord aastas, võiks ka muusikažanride valik olla selline, mida meie linnas muul ajal ei kuule.

Minu jaoks isiklikult oli pettumus nn valgusfestival. Kuursaali juurde paigutatud objektid meenutasid pigem taaskasutuse või jäätmekäitluse propagandat kui kunsti. Võib-olla kõlbavad need viimasel hetkel püsti pandud asjandused ametikooli kursusetööks, aga festivali oli siin küll sama vähe kui valgust. Tulevikus võiks näha pisut enam vaeva nii idee kui ka teostuse osas. Praegu oli see kõik kuidagi juhuslik, et mitte öelda piinlik.

Prantsuse kunstniku Bernard Murigneux’ kesklinna paigutatud tööd lasid aimata mingitki ideed, paraku jäid need illumineeritud lumemütsakad päris lumehangede varju ja tavakodanik pidas neid pigem puuvõradesse takerdunud ehituskileks. Mis teha, nii juhtubki, kui linlane võõrdub kunstist avalikus ruumis.

Rõõmus PÖFF tuletas taas meelde veel ühe Kuressaare murekoha. 2013 lõpeb leping praeguse filminäitajaga ja vabastab ta sellest kulukast kohustusest. Ja linnarahva võimalusest filme vaatamas käia. Nii ameerika kui ka euroopa omi. Kas ja kes peaks sellele juba täna mõtlema hakkama? “Ma loodan väga, et see traditsioon teil siin ei kuhtu, ja mõelge kui kurb, kui 2013 kaob Kuressaare linnast kino. Otsigem lahendusi!” soovitas Tiina Lokk.

Täna on pööripäev, see tähendab, et päevad lähevad jälle pikemaks ja valgemaks. Samas on minu arvates küllaga põhjust jälle pimedaid öid
oodata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)