Peatoimetaja jõulusoov (5)

Ma olen alati tahtnud uskuda, et inimesed on oma loomuselt head. Et sellised, kes põhimõtteliselt teistele halba soovivad ja põhimõtteliselt iga asja kallal vinguvad, on pigem väga harva esinevad erandid. Kõrvalekalle.

Sinisilmne, arvate? Võib-olla tõesti. Aga ma tõesti ei saa aru, miks peaks oma aega ja energiat raiskama kellegi vaenamise peale. Lihtsalt niisama, ajaviiteks. Rääkides meediast ja internetikommentaariumidest, on viimastel päevadel inimeste õelus ja halvad sõnad mind väga kurvaks teinud. Just kommentaarid. Nii mõnegi nähvamise tagant kumab ilmselge kadedus, puhas sinine kadedus, et keegi saab teha seda, mida hing soovib. Et keegi on vaba argimuredest, et keegi julgeb mõelda teistmoodi.

Ma tahan nende jõulude eel soovida, et me mõtleksime iga sõna üle, mis me lendu laseme. Ka vihahoos. Et me ei oleks kurjad ega kadedad. Mis siis sellest, et kellelgi läheb paremini kui meil. Tegelikult on ju elus kõige olulisem see, et oleks tervist ja sõpru ning leib laual. Ja just seda ma soovingi kõigile teile, head lugejad, kõige rohkem: et teie lähedased oleksid teiega ja et te ei peaks muretsema ei enda ega lähedaste tervise pärast. Veel soovin ma teile seda, mida tänases virvarris kipub vahest kõige enam nappima – ma soovin teile aega. Aega iseenda jaoks. Aega oma pere jaoks. Aega mõelda. Aega olla hea!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)