Viiekümne kolmas kiri: inimrände aegu

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
pühade lähenemisega astus ligi aastalõpuväsimus. Näen, kuidas ümberringi on paljud jäänud haigeks – mitte hullusti, aga tüütult. Ninad nohused, kurgud haiged, pisike palavik… “Kui kogu aeg on olnud palju tegemist, ja ühel hetkel enam pole, siis keha ütleb üles,” nentis kaaslane lõunalauas, ise just terveks saanud. Eksole. Pingelangus detsembri lõpus ulatub varvastest pealaeni. Jah, kingid on ostetud ja pakitud. Jah, kaardid saadetud. Kodu koristatud. Plaanid tehtud, millal kellelegi külla, millal surnuaeda, millal…

Sada asja.
Mul pole viimasel nädalal und. Vähkren, pea mõtteid täis: mis peaks homme ära tegema? Ühel hetkel tunnen, et pole mõtet voodis lamada ja ajan end püsti. Loen veel tugitoolis natuke või klõpsin telekanaleid. Paar ööd tagasi sadas imelist lund – laia ja rahulikku. Vaatasin, kuidas tänavalaterna meekollases valguses kukkusid helbed hangedele. Aga aknaklaasil õitsesid tihedalt jäälilled…

Meenus vanatädi, kelle tuulekojas olid talviti aknad alati härmas. Mäletan, kuidas külmal toolil istudes sai saapaid jalast sikutatud. Pilk käis alati ka üle klaasi – kui ilusad mustrid! Olen unustanud palju lapsepõlves peetud jõuludest, küll aga tean neid külmakirjusid aknaid. Ja seda, et siis oli pika laua ümber rahvast tihedalt. Aastaid hiljem on inimesi laua ümber vähem ja tulla tuleb mul kaugemalt. Aga koju, koju on vaja endiselt jõuda.

Mandrisaarlased hakkavad juba detsembri alguses omavahel pärima, kuidas pühadeks kodusaarele minnakse. Kas õnnestus saada laevale kindel koht või võib juhtuda, et tuleb sadamas oodata? Jalamehed uurivad, kas ehk on kellegi autos veel vaba kohta. Ette ostetakse bussipileteid ja helistatakse kodustele, et tulekust teada anda. See on iga-aastane inimränne, mis viib saarlased meretagusele maale. Mu kolleegid ei küsi: “Kas sa lähed?” Nad küsivad, millal ma lähen, sest minek on ilmselge.

Selleks ajaks, kui Sa neid ridu loed, loodan ma igal juhul juba kohal olla. Natuke jala, natuke bussiga, laevaga ja päris lõpu autoga – kuniks koduukse ees. Ja siis on suur-suur rahu. Ema on see, kes ju jõulude ajal põhiliselt sahmerdab.

Moepärast lubab end köögis aidata, aga tegelikult on toidutegemine ikka tema peal. Käime koos väljas jalutamas, vaatame koos televiisorit – vahet pole, mida teeme, aga koos. Kõige rohkem meeldibki mulle jõulude ajal just see, kuidas sõnatult korratakse üle, kuivõrd lähedal üksteisele ollakse. No ja teisel kohal on mu ema tehtud jõulupraad, millele hea õnne korral järgneb tarretisetort.

Vaatan jäälilledega aknast välja. Jälle on õhtu, jälle langeb laisalt lund. Televiisor räägib jahimeeste ja metsarahva jõulurahust. Tööl oli üks hea inimene mu laualambi külge riputanud isetehtud ingli. Ja mul on rahakoti vahel bussipilet, mis toob mu tagasi koju. Kui ma varem und ei leia, siis Saaremaal kindlasti.
Soovin Sulle südameheadust ja õnne! Kirjutamiseni tuleval aastal!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)