Suure väina sild – riskid on liiga suured

Poliittehnoloogid soovitaksid mul muidugi enne valimisi Suure väina sillast mitte kirjutada, ammugi siis Saaremaa lehes. Seda enam, et paljude arvates peaksid minutaolised mandriinimesed silla küsimuses vait olema, sest mandrimees ei ole “meretagust asja” omal nahal tundnud.

 Ent olen kord juba selline jäärapäine ning räägin ja kirjutan sama juttu nii enne kui pärast valimisi. Muide, olin silla suhtes skeptiline ka enne eelmisi valimisi ega varjanud seda ühelgi kohtumisel. Tuleb üldse tunnistada, et Suure väina püsiühenduse teemal sõna võttes ei pääse ma päris tugevast déjà vu tundest. See kõik oleks justkui juba olnud… ja osalt ongi.

Kus me siis praegu selle “sillasaagaga” oleme?

Ametlikult mingeid otsuseid langetatud pole. Novembris valminud strateegilise keskkonnamõju hindamise aruanded on üleval Hendrikson & Ko kodulehel. Nende põhijäreldus on üsna lihtne: Väinamere linnu- ja loodusala terviklikkus ning kaitse-eesmärgid on saavutatavad tunneli rajamisel või praamiühendusega edasi minnes, kusjuures on vajalikud ka leevendusmeetmed. Silla puhul on riskid lindudele ja viigerhüljestele vastuvõetamatult kõrged.

Selline lihtne ja selge järeldus ei paista meeldivat majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, sest sild oleks justkui kellegi poolt juba ette parimaks lahenduseks kuulutatud. Nii ongi Suure väina transpordikavas eelistatuimaks variandiks kuulutatud sild – strateegilise keskkonnamõju järeldusi lihtsalt eiratakse. Ja nii leiamegi ministeeriumi kodulehelt selle kuu algul ilmunud tagasihoidliku pressiteate, mille kohaselt leidis püsiühenduse komisjon vajalik olevat tellida täiendavad eksperthinnangud mõju hindamiseks lindudele ja viigerhüljestele. Lihtne: kui asjatundjate hinnang ei meeldi, telli kelleltki teiselt uus ja meelepärasem!

Müüt ootel olevast eurorahast

Iga suurema projekti vajalikkuse üle otsustamine peab põhinema selgel sotsiaalmajanduslikul analüüsil. Kättesaadavate materjalide hulgast ei leidnud ma paraku ammendavat seletust, millel selline ohjeldamatu sillalembus põhineb. Veenvalt kaalutud kõiki poolt- ja vastuargumente pole. Silda eelistatakse tunnelile, sest väidetavalt on tunnel pisut kallim. Samas on sild palju kallim praamiliikluse parandamisest, kuid see ei sega silda praamidele eelistamast. Kus on siin loogika? Üsna nõrgalt on läbi kaalutud ka silla võimalik mõju laevanduse arengule ja mereliikluse ohutusele ning rannakalandusele. Ja endiselt on vastuseta küsimus, miks kaaluti silla puhul kahte trassi, aga tunneli puhul ainult üht.

Kava kinnitab mu varem väljaöeldud hinnangut, et ilus muinasjutt ehitamisega alustamist ootavast eurorahast on tõepoolest vaid muinasjutt. Suurt raha püsiühenduseks pole Euroopa Liidus kusagil ootamas ja seetõttu käsitletakse võimalikku EL-i poolset rahastamist kavas kui “hüpoteetilist”. Kavas peetakse püsiühenduse rahastamise kõige reaalsemaks viisiks selle kinni maksmist Eesti riigi poolt. Kas sellised kulutused ja laenud on ikka meie maksumaksjale jõukohased?

Miks ei ole sild keskkonnakaitseliselt vastuvõetav?

Väinamerel ja Liivi lahes elab ülejäänud Läänemerest suhteliselt eraldatud viigerhülge asurkond, kelle liikumissoone sild kindlasti läbi lõikaks. Viigerhüljes on erinevalt oma mõnedest sugulasliikidest üsna inimpelglik ja pole teada, et ta kusagil selliste suurte tehnoobjektide lähedal elaks. Pole mingit põhjust eeldada, et viigrid julgevad silla alt läbi ujuda – vähemalt on teada, et mõned teised poolveelised imetajad kardavad seda teha.

Liivi lahe ja Väinamere viigriasurkond on niigi vägagi kehvas seisus seoses järjest sagedamini korduvate jäävabade talvedega. Vastavalt strateegilise keskkonnamõju hindamise aruandele võib sild Väinamere viigerhülgele tõsiseks ohuks kujuneda. Kes kannab vastutust viigerhülge Eesti asurkonna võimaliku hävingu eest?

Suur väin on rahvusvaheliselt tähtis linnuala, kusjuures selle tähtsus tuleneb eelkõige läbirände suurest intensiivsusest. Siit kulgeb Lääne-Atlandi rändetee ülitähtis haru, mille kaitse on meile nii moraalne kui ka juriidiline kohustus. See on teada juba aastaid ja loomulikult leidis taas kord kinnitust ka strateegilise keskkonnamõju hindamise käigus. Sellise “linnutee” risti läbilõikamine võiks teatud ilmastikutingimustes tähendada arvukaid linnulaipu. Seega pole ime, et ornitoloogid peavad silda kõigist võimalikest viisidest korraldada Suure väina ületust läbirändavatele lindudele kõige ohtlikumaks.

Silla võimalik negatiivne mõju on seega ilmne ja kava lahendus, kus vaatamata sellele, et strateegiline keskkonnamõju hindamine tuvastas silla puhul tõsise ohu Väinamere linnu- ja loodusalale, loetakse silda parimaks võimalikuks variandiks, on selgelt vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ütleb ju Loodusdirektiiv, et pädevad riigiasutused teevad kava või projekti suhtes positiivse otsuse üksnes pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see kava või projekt ei mõju kahjulikult asjaomase ala terviklikkusele.

Nii ongi asjakohasem rääkida mitte EL struktuurifondide rahast silla ehitamiseks, vaid pigem ohust, et spetsialistide seisukohti eirates ehitama asudes võime hoopis saada kopsaka eurotrahvi. Ent olulisem kui trahv on tegelikult asja sisu: kas oleme tõesti valmis osalema ulatuslikus looduse kahjustamises?

Määramatust on veel küllaga

Siinkohal on paslik välja tuua veel üks aspekt, mis on kavas täiesti arvestamata: lisaks sellele, et sild ja sellel sõitvad autod on tõsiseks ohuks läbirändavatele lindudele, on akendesse lendavad linnumassid tegelikult ka ohuks liiklejaile. Uduse ilmaga autoklaasi lendav laululuik saab kindlasti ise surma, kuid võib põhjustada ka inimelude kaotust.

Kui jutt juba liiklusohutusele läks, siis on ju teada seegi, et sild ei anna oluliselt juurde ilmastikukindlust üle väina kulgevale liiklusele – tormise ilmaga suletakse sild ju liikluseks. Ja seda, kui palju sillaga kaasnev infrastruktuur Muhu elanike elu-olu mõjutaks, pole samuti korralikult läbi kaalutud.

Endiselt on vastamata küsimus, kas püsiühenduseks vajalikuga võrreldava summa investeerimine Lääne-Eesti saarestiku regionaalarengusse ja kohapealsete töökohtade loomisse, mis vähendaks vajadust regulaarse mandril käimise järele, ei lahendaks probleemi hoopis tõhusamalt? Seda enam, et regionaalarengu probleemide lahendamiseks on Euroopa Liidus rahastus olemas. Kui silla puudumine on peamine põhjus, miks Saaremaa tühjeneb, siis miks tühjenevad Läänemaa ja teised Mandri-Eesti maakonnad? Kas poleks megaprojektidest hoopis olulisem lõpuks käivitada mõistlik regionaalpoliitika?

Niisiis on küsimusi praegu rohkem kui küll. Silla ette parimaks kuulutamine on tegelikult vastuolus nii Euroopa Liidu kui ka Eesti seadusandlusega. Õigusriigis on seadused täitmiseks kõigile, eriti aga riigiasutustele. Nii majandus- ja kommunikatsiooniminister kui ka keskkonnaminister on mulle korduvalt kinnitanud, et seadustest kavatsetakse kinni pidada. Loodan, et nad oma sõnu ei söö.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)