Kui lumi oli valgem

Kui lumi oli valgem

TÖÖ TAHAB TEGEMIST: Tänapäeval on raske talvise töö tegemiseks sootuks muud võimalused kui 70 aastat tagasi. Lumi lükatakse väikese või suure traktoriga kokku, imetakse veokikasti ning viiakse mõnele jõeluhale kevadist sula ootama.
Foto: Egon Ligi

Minu koolipoisipõlves elas Eesti rahvast suurem osa veel maal. Autosid nägi harva ja tuisuseid teid sõideti hobusega. Püsiva lumega aeti sisse taliteed, mis kulgesid üle põldude ja karjamaalagendike, kus lumekiht õhem ja tuisuvaalud ei jäänud pidama.

Suure Kuressaare–Kuivastu maantee (kutsuti ka postiteeks) äärde pandi lagedamatel kohtadel teatud kaugusel püsti lumeväravad, mis pidasid suurema tuisu kinni ja seega oli tee bussiliikluseks vabam. Mõnes kohas käisid teedeosakondade teehöövlid ka teed puhastamas, et teepeenra ääres saaks ka regede ja saanidega liikuda. Vallateedel minu mäletamist mööda lumetõrjemasinaid ei kasutatud. Neid oli Saaremaal vähe.

Neli kilomeetrit kooliteed iga ilmaga

Kui pärast pikemat lumesadu oli kolm-neli hobust regedega tee jälle sisse ajanud, siis sai ka jala kergemalt edasi. Hobusega käidi veskil, jala kiirustasid lapsed kooli ja koju. Minu koolitee oli pisut üle nelja kilomeetri. Seda tuli kaks korda päevas astuda igasuguse ilmaga. Harva lubas mõni hobusemees poisil mõne aja ka reejalaste otstel kaasa liuelda.

Koduõuedes ja külavahel hoiti talvel käigurajad lahti kätejõul, lumelabidaga. Kõige olulisemad rajad viisid kaevule, lambalauta, sauna ja maakeldri juurde. Lumi roogiti ka regede pealt ja eest ning hobuse toomiseks aeti tallina kasutatava rehealuse ukse eest veovahendi juurde laiem rada. Hobune vedas koormat lühema aja vältel ka kahe-kolmekümne sentimeetri paksuse lume puhul. Taliteel võis rekke panna kolme-neljasajakilose koorma.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)