Kopli tänava varjupaigast kodanikuühenduse mätta otsast (3)

Kopli tänava varjupaigast kodanikuühenduse mätta otsast

 

Et viimaste kuude jooksul on esile kerkinud ja ka meedia kaudu avalikkuse ette tõusnud küsimus Kopli tänava varjupaiga tegevusest ja tulevikust, on ehk sobiv hetk teha väike tagasivaade varjupaiga viimase viie aasta tööle.

Kopli tänava varjupaika haldab MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus (SRK). MTÜ SRK näol on tegemist pühendunud ja teatud mõõna-aastatele vaatamata järjepideva ühendusega, mille ajalugu ulatub 1993. aastasse. Arvestades viimase Eesti Vabariigi vanust, on see soliidne eluiga. 1993. aastal andis Kuressaare linnavalitsus Kopli tn 5 hoone ühingule tasuta kasutamiseks kohustusega välja ehitada varjupaik.

MTÜ SRK on pakkunud pikka aega samasugust varjupaigateenust lisaks Kuressaarele veel Tallinnas ja Ahtmes ning MTÜ SRK-ga seotud liikmed osutavad MTÜ Haapsalu Tööotsijate Ühing (asutamisaeg 1999. a) kaudu varjupaigateenust ka Haapsalus. Ühingu tegevuse juhtimise võtsid 2006. aasta kevadtalvel üle uued inimesed (ühingu juhataja, Tallinna varjupaiga juhataja, Kuressaare varjupaiga juhataja), kes asusid ühingu rahalist olukorda arvestades tööle vabatahtlikkuse alusel ja teevad seda tänaseni.

Kuressaares alustas allakirjutanu varjupaiga juhtimist 2006. aasta veebruaris olukorras, kus varjupaigas ei olnud ühtegi palgalist töötajat. Varjupaiga välisuksel ei olnud ees lukku ega linkigi. 2006. aasta lõpuni toimetas allakirjutanu ainuisikuliselt varjupaiga valvuri, sotsiaaltöötaja ja majandusjuhina. Seda oma põhitöö kõrvalt kirikus. 2006. aasta lõpp oli eufooriliselt rõõmus – linn andis teenuse arendamiseks pool miljonit krooni riiklikke vahendeid ning 2007. aasta eelarvest eraldati ühingule raha varjupaika öövalvurite palkamiseks. Aastail 2008 ja 2009 eraldatud rahast oli ühingul võimalik pidada ka osalise koormusega lisatöötajat.

Investeeringuteks on linnavalitsus lisaks 2006. aasta lõpus eraldatud vahendeile lisanud 2007. aastal 55 000 krooni. MTÜ SRK on taotlenud ja saanud hasartmängumaksust investeeringutoetuste andmise programmi kaudu varjupaiga hoone renoveerimiseks 2008. ja 2009. aastal kokku miljon krooni ühingu omaosalusega 188 555 kr. Lisaks on ühing saanud pikaajaliste töötute rehabilitatsiooniks projektitoetust (kestusega 30 kuud aastateks 2009–2011) Innove kaudu Euroopa Sotsiaalfondist. See on võimaldanud palgata nimetatud perioodiks osalise koormusega sotsiaaltöötaja ja töötugiisiku.

Kuigi 2009. aasta alguses oli linnavalitsuse sotsiaalosakonnaga kokkulepe, et ka ühingu varjupaiga klientidele hakkab juhtumikorralduse teenust pakkuma linnavalitsuse juhtumikorraldaja, ei ole see tänaseni rakendunud. Kuressaare linnavalitsus ei ole ühelgi aastal varjupaigateenust ühingule edasi delegeerides ostnud isegi elementaarset majutusteenuse osa, makstes kõigi sellega seonduvate kulude eest. Probleemsele sihtgrupile majutusteenuse pakkumisega kaasnevad lahutamatult vähemalt järgmised kulud: juhataja palgakulu majandamisel, suhtlemisel omavalitsuste ja ametkondadega; sotsiaaltöötaja/perenaise palgakulu, sest tegemist on suures osas sihtrühmaga, kes vajab pidevat tuge isikliku toimetuleku ja olme korraldamisel; valvuri palgakulu; raamatupidamiskulu, bürookulu, transpordikulu, inventarikulu, õigusabikulu.

Seda tööd tervikuna on linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja meedia vahendusel nimetanud “piltlikult öeldes kinnisvaravahenduseks”. Peale klientidele majutuse tagamise on ühing oma inimressursi piires püüdnud teha parima, et edendada klientide sotsiaalset toimetulekut ning tööharjumuse ja -oskuste kasvu. Toimetuleku arendamise ja ühiskonnastumise juurde kuuluvad järgmised märksõnad: dokumentide hankimine, registreering perearsti juures, arvelevõtt töötukassas ja regu-laarne vestlustel käimine, suhtlemine teiste ametnikega, harjumus oma pensioni või toimetulekutoetusega igas kuus välja tulla, harjumus hoolitseda oma tervise, hügieeni ja olme eest, varjupaigakaaslastega suhete korraldamine, hingehoiu abi jne.

Kuna ehitustööd varjupaigas on alates 2007. aastast kestnud päris pikki perioode, on tööjõulistel klientidel olnud võimalus neis kaasa lüüa. See on aidanud tagada tööharjumuse säilimist ja kasvatamist ning uute töövõtete õppimist. Varjupaiga kliendid on osalenud ka töötukassa korraldatavates tööharjutuse jm programmides. Aastail 2006–2010 on MTÜ SRK teenindanud Kuressaare varjupaigas vähemalt (2006. aasta statistika on puudulik) 38 klienti 50 korral. Neist vaid 6 klienti saabus varjupaika esmakordselt, pärast vanglast vabanemist.

Mis puutub klientide kriminaalsusesse, siis 6 klienti on viie aasta jooksul karistatud pisivarguste eest, neist 4 korduvalt. 7 klienti on tänaseks surnud. 6 tänasest 15 kliendist olid varjupaigas ka 2006. aasta alguses. Kolm tänast klienti on pensioniealised ja kolm töövõime kaotusega. Kokku 50 kliendijuhtumist on vaid 12 korral ühingu teenusele pääsemiseks pöördumise teinud omavalitsus (sh Kuressaare 9 korral, neist 4 ületoomisega teiselt hoolekande liigilt).

Nii nagu oli kokkulepe aastal 2006, on toimunud klientide jagunemine ühingu varjupaiga ja linna sotsiaalmaja vahel nõnda, et sotsiaalmajas elavad valdavalt parema toimetulekuoskusega “turvalisemad” kliendid ja ühingu osaks on raskemad juhtumid. Möödunud viie aasta jooksul on toimunud ka klientide liikumist nimetatud kahe asutuse vahel: neli varjupaiga atsakamat klienti liikus sotsiaalmajja ja sealt kolm sotsiaalmaja jaoks probleemset klienti ühingu varjupaika.

On tõesti hea, et Kuressaare linn on väljendanud soovi valdkonda raha juurde süstida (eelarve järgi saab SA Kuressaare Hoolekanne 2011. aastal juurde küll ligi 40,6 tuhat eurot, millest ca 30 000 eurot on puuetega inimeste hoolekandevahendite ümbervangerdus, ca 1000 eurot eraldiste realt ja ca 9600 eurot eelnevalt MTÜ SRK-le eraldatud realt – seega reaalset vahendite lisapanustamist ei ole näha). Sihtrühmaga tegelemine vajaks tugevdatud panust aga hädasti. Selleks et töötada tulemuslikumalt, on vaja palgalisi asjatundjaid ja vahendeid tegutsemiseks.

Miks on aga seejuures tekkinud mõte loobuda kodanikeühenduse kaasamisest, kes on olnud partneriks 18 aastat ning on viimased viis aastat valdkonda oluliselt panustanud, õppinud tundma sihtrühma tervikuna ja selle liikmeid ning nende vajadusi ja sealjuures korraldanud omavalitsus(te)le hädavajaliku teenuse nii madala hinnaga, nagu see omavalitsustel enestel ei oleks ilmselt kaugeltki võimalik olnud? Mittetulundusühing on olnud ja on paindlikem variant sellistele teenustele mitmetest allikatest rahastuse saamiseks. Lisaks veel muidugi korvamatu panus, mille annavad ühingu liikmed ja muud toetajad. Ja erinevalt linnavalitsuse esindajate poolt meedia vahendusel jäetud muljele on ühingule varasemalt antud kirjalik garantii Kopli tn 5 hoone kasutamiseks 2013. aasta sügiseni.

Kui on aga tõsine soov vähendada kodutust, siis ei piisa selleks ainult varjupaiganduse ümberkorraldamisest. Nende riikide kogemus, kus valdkonda on panustatud ka palju suuremaid ressursse, näitab, et kuigi kodutuks jäämise põhjused võivad olla isiklikud, on tee tagasi eluasemeturule suuresti sõltuv eluaseme- ja sotsiaalpoliitikast. Kodutust ei õnnestu tõhusalt vähendada, kui ei võimaldata eluruume kõige pakilisema vajadusega kodututele, kel ei õnnestu eluruumi ise hankida ja kes tavaliselt jäävad järjekorra kõige tagumisse otsa. Milline oleks Kuressaare linnavalitsuse tegevuskava ja meetodite kirjeldus kodutusega tõhusamalt tegelemiseks?

Ivo Käsk
MTÜ SRK Kuressaare varjupaiga juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)