Rahvusliku uhkuse hoidjad Luulupes (3)

Rahvusliku uhkuse hoidjad Luulupes

MÄNGUHOBU – LUULUPE TALLI SÜMBOL: Hobusekasvatajate Heino ja Lemmi Kallase tütarde lemmikmänguloomast on saanud 135-pealise hobusekarja sümbol.
Foto: Aare Laine

“Eesti hobune meie rahvusliku uhkusena on võitnud kindla koha eestlaste südameis. Teda armastavad loomasõbrad, tunnustavad hobusekasvatajad ja hindavad kõrgelt teadlased. Paraku on meie põlistõug endiselt ohustatud ja tema arvukuse tõus on hädavajalik tõu püsimiseks,” arvab rahvuslikust uhkusest filmi teinud MTÜ Saare Taluelu ja ENVIZ OÜ loominguline töögrupp.

Luulupe talli ja maneeži kontoriruumi riiulil on karikate, tänu- ja aukirjadega ning seinale kinnitatud afiššidega kõrvuti väike portselanist pilkupüüdev mänguhobu, ettevõtjate Heino ja Lemmi Kallase nüüdseks täiskasvanuiks sirgunud tütarde Margiti ja Marje kunagine lemmikloomake.

Võib-olla sai Kallaste üsnagi mastaapne hobusekasvandus just sellest suksust alguse? Tegelikult jättis pereisa Heino Kallas taasiseseisvunud Eesti vabariigis riigitööga hüvasti ja hakkas kodutalus Luulupel loomakasvatusega tegelema. Talu esimese suksu sai vanem tütar Margit kingituseks, hobuseta ei jäänud noorem õde Marjegi.

“Nii see kari hakkas kasvama. Praegu on meil 135 hobust. Puhtatõulise Eesti hobusega hakkasime tegelema sellepärast, et see tõug on meie tingimustes hästi vastupidav. Eesti hobune sööb vähem, aga on seejuures väga jõuline, otstarbekas pidada,” selgitas ettevõtja tõu valikut.

Tõsi, karjas on ka mõned Tori tõugu hobused, aga need on rohkem kontrastiks põhikarjale. Lisaks hobustele peavad Kallased piimakarja ja lihaveiseid. Alguses kasvatati ka lambaid, neidki oli üle saja, aga villakeradest loobuti suuremate pudulojuste kasuks.

Kunagise Karja näidismajandi heinahoidla rekonstrueeriti maneežiks, kus aastaid tagasi päris suuri võistlusi korraldati. “Nüüd me sellega enam ei tegele, kuna see on üsna kulukas ettevõtmine. Tütredki on mõlemad Rootsis Euroopa ühe tuntuma hobusekasvataja juures tööl. Eks nad omanda sealt väärt kogemusi. Võib-olla edaspidi saab see jälle võistlusareeniks. Soomes ja Rootsis on meilt ostetud hobused sporthobustena väga hinnas,” teavitas Heino Kallas.

Kuigi maneežis pole ammugi enam võistlusi peetud, täidab see ehitis oma eesmärki. “Siin saab noorhobuseid koolitada ja treeninguid läbi viia. Kõik vajalik atribuutika selleks on olemas,” märkis Kallas. Mõned aastad tagasi sõidutasid Margit ja Marje soovijaid oma hobustega ka Kuressaares.  “Asume linnast ikkagi päris kaugel. Igapäevane hobuste transport edasi-tagasi ei tasu ära,” analüüsis Heino Kallas tollase ettevõtmise majanduslikku külge.

Hobused on talvelgi karjamaal

Maneeži juures kappas üleeile uhkes üksinduses täkk Viiruk. Märade juurde lubatakse teda siis, kui õige aeg käes. Hobusekasvatajad on asja nii sättinud, et varssu on Luulupe karja täienduseks oodata hiliskevadel, siis kui karjamaad juba haljendavad. Tiineid märasid on nelikümmend. Nõnda siis saab Luulupe kari mõne kuu pärast rohkearvulise täienduse.

135 hobuse tarvis on karja- ja heinamaid üle paarisaja hektari. Kõik ei ole talu omandis. “Meil on ka rendimaid ja ajutise kasutusega riigimaid. Kahjuks on tulevik ebaselge. Kui riik hakkab maid müüma, siis ei tea, kas suudame konkureerida,” jäi ettevõtja perspektiivist rääkides skeptiliseks. Masu mõju on hobusekasvatajadki tundnud. Soomes, Rootsis ja ka teistes Euroopa riikides ei tunta Eesti hobuse vastu enam nii suurt huvi kui varasematel aastatel. Sealgi on elanike ostujõud kahanenud.

“Rootsis hinnatakse meie tallist ostetud rikkumata hobuseid kõrgelt. Mõnigi ostja on kurtnud, et on saanud Saaremaalt hammustavaid hobuseid. Meie talli hobused ei hammusta, sest me pole neid peost söötnud. Karjamaal paneme hobuste ligimeelitamiseks sööda maha. Kui hobune on peo pealt harjunud head-paremat saama ja kui ta midagi ei saa, siis kipub ta inimesi hammustama,” selgitas hobusekasvataja Kallas, miks mõni suksu inimesele hambaid näitab.

Luulupe talli hobused on talvelgi lageda taeva all. Kolmapäeval kappasid nad üle lumiste väljade perenaise-peremehe juurde. Lemmi oligi neile meelehead kaasa võtnud. Just äsja saabunud suurest lakukivide partiist oli perenaine mõned karjamaale kaasa haaranud ja sättis need nüüd lumele kinnitatud autorehvide sisse.

Alguses hoidsid Kallasedki hobuseid talvel tallis. “Meil ei olnud siis niipalju maid, kuhu hobuseid lahti lasta. Nüüd on tarastatud karjamaid vajalikul hulgal. Joogikohadki seal olemas. Heinarullid viime ka sinna. Hobustel pole mingit muret. Külm ei tee hobusele midagi. Vastupidi – väljas olevad hobused on terved ja vastupidavamad. Tuisu ja tormi ajal varjuvad nad puude ja põõsaste vahele,” rääkis Kallas olukorrast oma hoburiigis.

Lemmi ja Heino Kallas on hobuste hingeelu ja muid loomakasvatuses vajalikke nippe omal käel õppinud. Kolleegide nõuanded ning hobusekasvatajate seltsist ja õppepäevadelt saadud kogemused kuluvad muidugi samuti marjaks ära. Praktilised kogemused on aga need, millest oma töid-tegemisi planeerides ennekõike lähtutakse.

Maatõugu piimakari ja lihaveised

“Meil ongi kohalikud tõud esikohal. Maakarjaveiseid on 15. Ainus võõrtõug on Aberdeen-Angus. Seda tõugu lihaloomi on samuti 15,” andis Lemmi Kallas majapidamisest ülevaate. Ühisel karjamaal saavad veised ja hobused omavahel hästi hakkama. Hirved ja kitsedki on tänavusel karmil talvel tänu Luulupe hobustele endale kena ninaesise saanud. Lemmi ja Heino on üsna mitu korda näinud umbes kümnepealist hirvekarja koos hobuste ja lihaveistega ühest heinarullist maiustamas.

Euroopa Liidu struktuurfondidest on Luulupe tall saanud toetusi nii maahoolduseks kui ka loomühikute arvestuses. Aasta tagasi ütles Heino Kallas Saarte Häälele, et hobuste puhul on arusaamatu loomühiku vähendamine, sest hobune sööb tunduvalt rohkem kui lehm. Aastaga ei ole midagi muutunud. Kui veis annab välja ühe loomühiku, lüpsilehm 1,2 loomühikut, siis hobune vaid 0,2. “Mis loomühikutest üldse saab?Loomakasvatajatel ei ole praegu mitte mingisugust kindlust,” andis ettevõtja situatsioonist nukra pildi.

Kuressaareski on paaris kohas müügil Eestis tehtud hobuselihakonserve ja -vorsti. Need tooted on valmistatud mujalt Eestisse imporditud lihast. Kohalikud hobusekasvatajad on murelikud – vigastatud või mingil muul põhjusel tapale määratud loomi Eesti kombinaadid vastu ei võta. “Eesti kombinaatidel ei ole hobuste tapmiseks litsentsi. Paljudes maades on hobuseliha delikatess. Meie pole aga hobuseliha harjunud sööma,” hindas Heino Kallas hobuste kasvatamist lihatööstuse jaoks.

Luulupe talli põhiline tuluallikas on ikkagi noorte hobuste müük. Peremees ise nimetab oma hobuseid metshobusteks. “Nad on metsas sündinud ja metsas kasvanud. Kui nad kolmeaastaseks saavad, siis hakkame neid koolitama. Müüki lähevad nelja-viieaastased hobused. Nooremaid eriti ei osteta,” rääkis hobusepidaja.

Luulupe hobusekasvatajad on kummutanud vanemate maainimeste seas levinud tõekspidamise, et hobust tuleb talvel tallis pidada. Ei tule! Lemmi Kallase sõnul mõjub talv läbi latris olemine hobuse psüühikalegi. “Tallis võib hobu-ne ennast ise peksma hakata, sest tal on igav. Ta tahabki vaba loomana looduses olla. Kammitsetud hobust ei saagi õpetada. Looduses võtab hobune ka koolitust paremini vastu,” mainis hobustega sina peal olev Lemmi.

Luulupes on hobuste vabapidamist vaatamas käinud hobusekasvatajad ja -spetsialistid Soomest ja Rootsist, rääkimata Eesti kolleegidest. Nõnda siis on Luulupe tall mõnes mõttes näidismajand, nagu oli sealkandis tegutsenud omaaegne suurmajandki.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 509 korda, sh täna 1)