Karm ja hell Ilmar Torn

Karm ja hell Ilmar Torn

AEGADE SIDE: Kunstniku tütred Katrin ja Sirje, taustal Ilmar Torni maal kodumajast, mille ees 4-aastane Sirje emaga.
Foto: Tõnis Kipper

Kuressaare Raegaleriis on üle hulga aja näha kunstiklassikat. Läinud reedel avati Ilmar Torni 90. sünniaastapäevale pühendatud mälestusnäitus. Viimati sai Torni töid kunstniku kodulinnas näha kümme aastat tagasi.

Näituse pealkirja lahti seletades meenutab väljapaneku kuraator kunstiteadlane Mai Levin Ilmar Torni 1958. aastal valminud linoollõiget “Kaluri käed” (sarjast “Balti meri 1930”). Kunstniku tütar Sirje Ennok lisab, et need eesti kunsti ühed kuulsamad käed kuuluvad kunstnikule endale: “Meie isal olid väga ilusad suured käed.”

Töö, millest õigupoolest saigi alguse Torni kuulsus kunstnikuna, oli nn karmi stiili avalöök eesti kunstis ning see stiil vajutas pitseri ka Torni järgnevale loomingule. “Seegi oli karmipoolne ja mehine ning seepärast ei pääse me sellest karmist kuhugi, ka näituse pealkirjas mitte,” ütleb Levin, kuid rõhutab, et teisest küljest sooviti näituse pildivalikuga toonitada Ilmar Torni loomingu hellemat ja romantilisemat poolt.

Kuulsate estampide kõrval annab väljapanek aimu sellest, kui värvikirev ja kirgas on see teine pool Torni loomingust. Saalitäie kunstihuviliste hulgas oli näituse avamisel palju avastamisrõõmu – kas see on ka Torni töö? Kui kunstniku värvilisi puulõikeid on laiem avalikkus näinud, siis tema õlipastellid olid paljudele meeldiv üllatus.

“Värv hakkas meie graafikasse tungima alles 60. aastate teisel poolel,” meenutab Levin. “Samal ajal hakkas Torn viljelema õlipastelli ja just see tehnika iseloomustabki tema loomingu hilisperioodi.” Kuraator lisab veel, et paljundusgraafika puhul on eeltöö väga suur ja kogu loomeprotsess aeganõudev. Õlipastell võimaldas kunstnikule suuremat spontaansust.

Selle näituse plaane hakati tegema juba kümme aastat tagasi, kui saarlased said näha kunstniku 80. sünniaastapäeva mälestusnäitust. “Kuressaare oli tema kodupaik, siin oli tema süda,” ütleb Sirje Ennok ja lisab, et praegune näitus on asjade loogiline jätk.

Torni elu- ja loometee oli kõike muud kui sirge ja pigemini loogeline kui loogiline. Ilmari vanemad soovisid, et pojast saaks n-ö tõsise töö tegija, sest ega kunst ju inimest toida. Pere konsiilium otsustaski, et perepoeg läheb õppima arstiteadust. Torni õpingud jätkusid seega Tartu ülikoolis. Pärast I kursuse lõpetamist tuli sõda, mobilisatsioon Punaarmeesse, tööpataljon ja määramine sanitar-instruktoriks Eesti Laskurkorpuses.

Karm elukool jätkus ka pärast sõda, kui Torn töötas ajakirjanikuna Rahva Hääles, Eesti Raadios ja Sakala vastutava toimetajana. Keerulisel 1950. aastal, mil ta jäi ilma parteipiletist, astus ta graafika erialale Tallinna riiklikku tarbekunsti instituuti, praegusesse Eesti kunstiakadeemiasse, kus töötas aastail 1974–92 pedagoogina, lõpuks professorina.

Lõpetanud instituudi 1955. a, töötas ta Eesti Televisiooni esimese kunstnikuna, kunstilise toimetajana ajakirjas Pikker ja kirjastuses Eesti Raamat, alates 1958. aastast aga vabakunstnikuna. 1959 võeti Torn vastu kunstnike liitu, mille vastutav sekretär ta oli aastatel 1962–67 ja juhatuse esimees aastatel 1967–85.

Kunstikriitikutele ja -teadlastele on Torn tänuväärne materjal. Temast on kirjutanud Lehti Viiroja, Boriss Bernštein, Jüri Hain, Jaak Kangilaski. “Mind huvitab just see hell Ilmar Torn. Just need tööd, mis on olnud talle justkui lõdvestuseks. Neid on väga huvitav vaadata,” kinnitab Mai Levin. “Omal ajal neid ei võetudki eriti tõsiselt. Peeti pigem müügitöödeks.

Kuid just nendes töödes on romantiline tunnetus või kunstniku hing leidnud sageli vahetuma väljenduse. See paneb meid mõtlema selle perioodi kunstile üldisemalt. Omal ajal üleslauldud tööde kõrval peaksime vaatama ka toona marginaalseks peetud loomingut.”

Torni köitis väga mere- ja kaluriteema. “Meri oli tema käsitluses kui tee laia maailma,” märgib Levin. “Selliseid sarju on tal palju. Üks neist, “Hõbedane meri”, tõi talle ka preemia IV graafikatriennaalil 1977. aastal. Saaremaa rannad ja impulsid lapsepõlvest on tema loomingus selgelt tajutavad. Suur osa tema loomingust on pühendatud Saaremaale.

Tal oli õnnelik lapsepõlv, ta oli rahul oma haridusega, mille sai siinses gümnaasiumis. Talle õpetati muude võõrkeelte kõrval ka ladina keelt. Selle baasil sai ta Itaalias hästi toime. Tema õpetajad olid Joosep Aavik ja Bernhard Sööt, joonistuses Alma Klauren. Neid kõiki on ta meenutanud suure tänutundega.”

Tänavu kevadel korraldas kunstniku pere koostöös kunstisalongiga Allee mälestusnäituse ka Tallinnas. “See näitus läks ka kenasti, tööd lausa särasid galerii ajaloolistes ruumides.” Mõlema mälestusnäituse eestvedajad on olnud kunstniku pereliikmed, mitte kunstiringkonnad.

Levin kinnitab, et tänasel päeval meil kunstnike juubeleid institutsioonide algatusel enam ei tähistata. “Palju uut kunsti ja kunstnikke on peale kasvanud, palju on välisnäitusi, kõigeks ei jää aega. Nii mõnigi nimekas klassik jääb oma juubelinäitusestki ilma. Näiteks Leppo Mikko. Õnneks on paljude kunstnike lähedased võtnud need korraldusmured enda kanda.”

Kunstnikuks pole saanud ükski Ilmari lastest ega ka lastelastest. Vähemasti seni mitte. “Minu tütar joonistab küll päris kenasti, lõpetas kunstiklassi, aga niisugust suurt annet ta endas ei näe,” ütleb Sirje Ennok. “Minu isa, kes oli hästi aus inimene, küsis temalt: “Ütle, lapseke, kas sa saad ilma kunstita elada? Kui sa saad, siis vali mõni muu eriala. Kui sa ei saa – siis on see sinu õige tee.” Tütar sai aru, et see pole päriselt tema tee ja valis majanduseriala.”

Näitusel on töid Eesti Kunstimuuseumi, Tallinna kunstihoone, kunstniku tütarde ja saarlaste erakogudest, näitus jääb vaadata 14. juunini. Näitus on otsekui galeriipoolne sünnipäevakink kõigile linna kunstisõpradele. Nimelt sai Raegalerii 21. mail 16-aastaseks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 622 korda, sh täna 1)