Ema ja laps (6)

Ema ja laps

 

Minu elu on alati olnud üsna seiklusrikas ja planeerimata – seda näitavad minu välisreisid, projektipõhised töösuhted ja impulsiivsed otsused. Just sama ootamatult nagu mitmed teisedki alguses ootamatud, aga tagantjärele vaadates kõige ägedamad sündmused minu elus aset on leidnud, sain ma ühel toredal päeval šoki, kui rasedustestilt kaks triipu nagu kissis kassisilmad vastu vaatasid.

Ma olen kõige ebastabiilsem inimene, keda ma tunnen, mõtlesin endamisi ega teadnud, mida ette võtta. Loomulikult helistasin oma maailma parimale ja kõige tasakaalukamale emale, kes mind maha rahustas ja leidis, et aeg on ju totaalselt õige: ma olin 25 aastat vana, elu kuumas välisriigis hakkas end ammendama ja pisut stabiilsust mu elus tulnuks tema hinnangul ainult kasuks. “Sul ongi aeg suureks kasvada,” võttis ta jutu kokku. Tulin Eestisse tagasi, teadmata, mis kõik ees ootab.

Tagasi kodus

Enne mu välismaale kolimist oli minu viimane tööandja pankrotistunud ning pika äraoleku ajal oli lõppenud mu ravikindlustus. Kõikidele rasedatele hakkab haigekassa kindlustus kehtima alles raseduse kolmandast kuust, aga sinna oli mul veel pisut aega. Loomulikult ei osanud ma seda kusagilt järele uurida enne, kui sain günekoloogilt ultraheli ja rutiinse vereanalüüsi eest ligi 1000-kroonise arve.

Lisaks vasardas kuklas mõte vanemahüvitise suurusest, mida arvutatakse lapse sünnile eelnenud kalendriaasta sissetulekute põhjal. Vanemahüvitist ei tule palju, kuna suurema osa ajast olin ju veetnud seigeldes välismaal, teadsin ma kindlalt.

Tööandjad

Hakkasin rasedana tööd otsima ega suutnud mitme nädala jooksul leida mitte midagi tõsiseltvõetavat. Oli 2009. aasta sügistalv ja Eesti masu kõige mustemas augus. Sain tööd novembri keskel ja minu õnneks vedas mul väga tööandjaga, kes oli nõus mulle vana aasta sees kogu projekti mahus avanssi maksma, et mu emapalk kas või pisutki suurem saaks.

Aga uue aasta esimesel kuul lõppes ka töö. Olin palunud tööandjal teha minuga tähtajaline töövõtuleping, mis kestis paberitel üle kolme kuu (täpsemalt kolm kuud ja üks päev), sest nii sain lisaks haigekassa ravikindlustusele ka tööandjapoolse kindlustuse, mis tähendanuks dekreediraha enne sünnitust. Paraku unustati mulle haigekassast mainida, et lisaks kehtivale töölepingule peab ka nende kolme kuu ja ühe päeva jooksul laekuma haigekassale tööandja poolne sotsiaalmaks, mida minu eest maksti kõigest kaks kuud, ja dekreediraha oli jälle unistus.

Olukord oli tobe: mul oli raseda ravikindlustus, regulaarsed kontrollid ja uuringud tasuta, aga kuidas pidanuks ma tulevasele beebile võimaldama vajalikud asjad ja leidma võimaluse end beebi sünniks ette valmistada? Sissetulekud olid juhuslikud, aga elukulud vajasid maksmist. Olgu, kriitiline lugeja võib öelda, et otsinud siis enne stabiilne töö ja teinud asju nii, nagu neid ikka aetakse, et alguses tööle, siis tanu alla, siis laps ja dekreediraha ja majalaenud jne, jne. Paraku minuga lihtsalt nii ei läinud.

Samas oli sünnituseni veel mõned kuud aega ja tuli vaatamata kasvavale kõhule uus töö leida. Märtsi algusest sidusin end taas kord ühe intensiivse meediaprojektiga, mis vältas samuti paar kuukest. Ka sellel projektil oli fantastiline tööandja, kes tegi minuga tähtajatu töölepingu, maksis makse ja nägi palju vaeva uurimisega, kuidas nii saaks, et ma ikkagi saaksin igatsetud dekreediraha.

Projekt lõppes mais ja mina sain lõpuks ometi hakata keskenduma särtsakale pisipiigale, kes mu kõhus endast järjepidevalt märku andis. Ja ühel hommikul laekus mu arvele dekreediraha, millega sain tasuda kitsikuses elatud aja jooksul tekkinud võlgu, üürida suurema korteri ning viimaks ometi soetada beebile vajalikud asjad.

Tugivõrgustik

See oli tohutu kergendus, sest ausalt öelda ei tea ma, kuidas muidu oleksin toime tulnud. Minu perekond, minu lähedased sõbrad ja sugulased olid moodustanud mu ümber tugivõrgustiku, mille igal liikmel oli minu jaoks suur roll.

Niisuguse arendava teadmisega olin sünnituseks valmis, kuid reaalsus ütles veel seda, et lapsepuhkusele jäämise päeva (mille läheduses laekub ka dekreediraha) ja vanemahüvitise alguse vahele jääb haigutama 180 pikka päeva, mida leevendavad kohe pärast lapse sündi makstavad ühekordne kohaliku omavalitsuse sünnitoetus (selle suurus sõltub omavalitsusest) ja riigitoetus.

(Kui pensioniametis vanemahüvitise avaldust käisin täitmas, pidin 5000-kroonise riigitoetuse kohta ise küsima, sest sellest ei rääkinud ükski ametnik, infot toetuse kohta sain vaid ühest pisikest sünnitusmaja brošüürist ja kui sellest paarile alla aastase lapse emale rääkisin, selgus, et ka nemad ei teadnud sellise toetuse olemasolust, aga jõudsid õnneks avaldused täita ja ettenähtud raha kätte saada.)

Ematöö ja päristöö

Nädalapäevad varem kui ennustatud, otsustas mu pisike plika lõpuks kõhust välja tulla ja uhkelt Saaremaa ja Pöide valla kodanikuks hakata. Kuigi elame Tallinnas, polnud mul mingit huvi teda pealinlaseks registreerida, sest olen ise põhimõtteline saarlane. Kõik läks hästi, sünnitus oli äge ja arendav kogemus, laps oli terve ja nunnu. Ja mina õnnelik ja uhke.

Kogu füüsiline rasedus oli hetkega unustatud, nüüd tuli täie hooga õppida emarolli, milleks ma polnud end oma peas absoluutselt ette valmistada jõudnud. Siiski istusin kõigest paar nädalat pärast sünnitust juba arvuti taga ja aitasin paari tuttavat erinevate kirjatükikestega. Kui beebi magas, pesi käsi kätt: mina tõlkisin ja toimetasin tekstijuppe, sõbrad ostsid mulle süüa. Ja nii novembrikuuni välja, kuni laekus esimene vanemahüvitis, mis on küll suureks-suureks abiks, kuid millega üksi siiski päris toime ei tule.

Vanemahüvitis ja lisaraha

Ma ei poolda mustalt töötamist ja maksudest kõrvalehiilimist, aga olukord, kus (üksik)vanema arvele laekub summa, mis on arvestatud sünnitusele eelnenud kalendriaasta keskmise sissetuleku põhjal, aga kuhu pole arvestatud elu kiiret kallinemist, lausa soosib ju riigi suhtes ebaviisakat ja -ausat käitumist. Vanemahüvitisele võib juurde teenida miinimumpalka, aga ka sellise lisaga (liiati pead kogu aeg ka lapsehoidjale maksma, kui tahad tööd teha, ja see on kuu lõikes oluliselt kallim kui miinimumpalk) on hetkel kodumaal keeruline.

Jällegi võib kriitiline lugeja öelda, et mine siis tööle ja loobu vanemahüvitisest – aga mis saab sellisel juhul pisikesest beebist, kes vajab esimestel eluaastatel ikkagi ennekõike võimalikult suures mahus emahoolitsust või võimalikku parimat hoidjahoolitsust?
Ma leian, et vanemahüvitis peaks lapsevanemale, kelle sissetulek on näiteks ühe Eesti keskmise palga piires või alla selle, laekuma sõltumata sellest, kas ta töötab lisaks või mitte, sest nii saaks lapsevanem leida kompromissi töö- ja pereelu vahel ning tagada beebile kõige paremad võimalused kas või kvaliteetse hoidja palkamise näol. Ja riik saaks ju sedasi ikkagi töötavate vanemate maksude võrra raha kassasse tagasi. Olen kindel, et kui mõni poliitik selle mõtte oma südameasjaks võtaks, saaks ta järgmistel valimistel päris palju hääli.

Kõigega saab hakkama!

Olgu majandusliku küljega, kuidas on, emarolliga saab hea tahte korral siiski iga naine hakkama. Kui oskad oma keha, sisetunnet ning oma ema ja lastega sõbrannade nõuandeid kuulata, polegi emaks olemine keeruline. Tuleb ära tunda asjad, millel võib minna lasta ja mille kulgu kontrollida, endasse, oma beebisse uskuda ja kõik lihtsalt lähebki õigesti.

Kui mõtlen tagasi sellele päevale, mil rasedustestilt triibud vastu kissitasid, on ja ei ole mu elus palju muutunud. Mul on tõeliselt äge väike laps, mul on suurepärane perekond ja sõbrad, keda ma hoopis teisiti, palju sügavamalt hindan kui enne. Minu ellu tekkis lapse näol puuduolev stabiilsus, aga hinges olen ikka seesama kaootik, kes olin enne. Süvenenud on vaid teadmine, et kõik on tegelikult võimalik! Ka koos lapsega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 278 korda, sh täna 1)