Seadus käib tegeliku elu järel (1)

Seadus käib tegeliku elu järel

SVETLANA MARIPUU: Ajakirjandus hakkab sageli rääkima asjadest liiga vara. Foto: Egon Ligi

“Kirjapandud õigus käib alati veidi tagapool sellest, mis tegelikkuses toimub,” ütleb usutluses Saarte Häälele Saaremaa ringkonnaprokurör, 1999. aastast prokurörina töötav Svetlana Maripuu. Ja elu on oluliselt värvilisem, kui ükski seadusandja seda kirja panna suudaks.

Kas eesti inimene julgeb oma õiguse eest seista?
Seal, kus võiks seista, jääb vahel julgusest puudu, aga teinekord arvavad inimesed jälle olevat endal suuremaid õigusi, kui neil ühiskonnas olla saab. Iga kord inimene ka kaalub, kas on mõtet kulutada oma aega, raha ja närve kohtuskäimisele.

Prokuratuur tegeleb ainult kriminaalkuritegudega, kuid meie poole pöördutakse nii tsiviilasjade kui muudegi küsimustega. Prokuratuur tegeleb kriminaalmenetluse juhtimise ja kohtueelse uurimisega, aga õigus menetlustoiminguid läbi viia on mitmel ametkonnal – politseil, keskkonnaametil, maksuametil. Tsiviilasjadega tegeleb kohus, väärtegudega politsei jne.

Teadmine sellest, millega üks või teine ametkond tegeleb, on vähene. Kasuks oleks ka see, kui koolis õpetataks rohkem, kuidas ühiskonnas orienteeruda ja kuhu millise küsimusega pöörduda. Algteadmised sellest, kuidas ühiskonna elu on korraldatud, peaksid noorel ellu astudes ikkagi olema.

Kui õiglane on õigus?
Küsimus sellest, kui õiglane õigus on, on olnud arutluse all niikaua, kui kirjapandud seadused on eksisteerinud. Õigusteoreetikud on selle küsimuse üle arutlenud aastasadu. Õigus peab näima õiglane ja olema sisult õiglane.

See, mis on õiglane ühe inimese silmis, ei pruugi aga olla seda teise silmis. Inimesed annavad hinnanguid olukordadele ja juhtumitele, lähtudes omaenese subjektiivsetest arusaamadest. Eriti selgelt näeb seda tsiviilasjades, sest igas juhtumis on ju vähemalt kaks osapoolt. Selle silmis, kelle hagi rahuldatakse, on otsus õiglane, kuid teise arvates, kelle taotlust ei rahuldata, on otsus ja õigus ebaõiglased.
Minu arvates on Eesti seadused õiglased.

On olemas faktid, uskumused ja arvamused. Inimesed ei tee sageli neil kolmel asjal vahet. Kui inimene ei tea kõiki asjaolusid, täidab ta tühikud arvamuste ja uskumustega. Sealt tulenevad sageli eksiarvamused ja eksihinnangud.

Teatele, et massimõrvar Andris Breivik võib olla süüdimatu ja seega kohus teda süüdi ei mõista, oli reaktsioon Norra ühiskonnas esialgu väga valuline. Kas see, kui kohus ei tunnista süüdi, tähendab, et inimene ei ole seda tegu sooritanud?
Tegu kui selline on toime pandud ja tõendatud. Süüdimatu isiku tegusid tõendatakse samamoodi nagu süüdiva isiku tegusid, vahe on ainult järelmis. Ainult psühhiaatrid, psüühiliste haiguste valdkonna spetsialistid oskavad hinnata, kas inimene oli oma psüühilisest seisundist tulenevalt võimeline oma tegusid juhtima ja nendest aru saama.

Psüühilised haigused on samasugused haigused kui füüsilised haigused. Haiget inimest ei saa vanglasse panna, kuid ta isoleeritakse ühiskonnast sunniviisiliselt. Psüühilise haiguse korral kohaldatakse sundravi, aga ravi kohaldamise konkreetne korraldus võib riigiti erineda.
Ei vangistuse ega ka psühhiaatrilise sundravi korral pole mingit garantiid, et inimene vabanedes uuesti kuritegu toime ei pane. Sellist garantiid ei ole kunagi. Omaette küsimus on kinnipeetavate karistusjärgne kinnipidamine. See on riigiti erinev ja seda kohaldatakse juhul, kui on alust arvata, et ta on endiselt ühiskonnale ohtlik.

Sõmeral nädala eest juhtunus kahtlustatavale tehakse ka kindlasti kohtupsühhiaatriline ekspertiis. See tehakse tapmiste puhul alati, kui on kahtlus inimese vaimse seisundi adekvaatsuse osas teo toimepanemise ajal.
Kui psühhiaatrid ütlevad, et teo toime pannud isik ei olnud süüdiv, suunatakse asi kohtusse sunnivahendite kohaldamiseks ravile saatmiseks. Kui eksperdid ütlevad, et ta oli süüdiv, siis läheb asi kohtusse kriminaalkorras karistuse määramiseks. Sõmera juhtumit ei saa ilma ekspertiisita lahendada.

Juriidiliselt on kõik korrektne ehk JOKK on väljend, mida Eesti ühiskonnas asjadele hinnangu andmisel sageli kasutatakse.
Oleneb sellest, kes väljendit kasutab ja millises kontekstis. Me ei saa hakata õigust mõistma ainuüksi omaenese arusaamade kohaselt. Iga ühiskond toimib teatud reeglite järgi. Ühiskonna elu korraldavad nii kirjapanemata reeglid – moraalinormid ja eetilised tõekspidamised – kui ka kirjapandud reeglid – seadused. Need on ühiskonnasisesed kokkulepped. Eesti seadusandlus ja Eesti elukorraldus toetub ikkagi ka moraalinormidele. Kogu elu kirjapandud reeglitele allutada ei saa.

Ajakirjandus hakkab sageli rääkima asjadest liiga vara ja meilt küsitakse kohe pärast juhtumi toimumist kõiki andmeid kuni lõpliku otsuseni. Aga me tõepoolest ei tea kõike veel, sest menetluse käigus tuleb süüvida sisusse ja peensusedki selgeks teha. Nii antakse vaid esialgu välja paistnud pildi järgi hinnang, mis ei pruugi asjaolude selgudes tegelikult toimunule vastata.

Seadused muutuvad ja seadustes on augud.
Meil on seadusandlik organ riigikogu ja kui leitakse, et mingit valdkonda on vaja rangemalt, täpsemalt reguleerida, siis tehakse seadus. Riigikogu liikmed kinnitavad seadusi oma parimat äranägemist mööda. Aga ikka võib juhtuda, et mõni nüanss jääb kahe silma vahele. Elu on alati palju värvilisem ja kirjum, kui keegi seda seadustes eales kirjeldada suudaks. Kui on vaja, siis seadusi parandatakse ja täiendatakse.

Seadusi teevad inimesed. Riik ei ole iseseisva tahte ja teovõimega isik. Ka riik on ühiskonna liikmete kokkulepe. Elu on alati üks samm ees ja seadus järgneb sellele. Tegelikust elust ees suudavad käia fantaasiakirjanikud.
Näitena seaduste täiendamise kohta võib tuua karistusseadustikus intellektuaalse omandi valdkonna, mille reguleerimine on seadusesse tulnud alles viimastel aastatel. Varem me ei mõelnud selle peale, et ka iga sõna, mida me ütleme, võib olla kellegi poolt loodud. Mõelgem kas või kaasmaalase Johannes Aaviku, keeleuuendaja töö peale. (Muigab.)

Millele kohtunik peale kirjapandud seadusenormi oma otsuse tegemise juures veel toetub?
Kohtunik teeb otsuse, toetudes tõenditele ja vastavalt oma sisemisele veendumusele. Kohtunikud toetuvad ka moraalinormidele ja omaenese südametunnistusele. Siseveendumus peab kujunema olemasolevate tõendite alusel. Kohtunik ei saa leida tulemina midagi, mida tõendites ei ole. Tõendiks ei saa olla kuulujutt.

See, kuidas tõendamise protsess ja tõendite kogumine toimub, on seaduses kirjas. Me ei saa tõendamise protsessis väljuda reeglitest, mis on kriminaalmenetluse seadustikus kirja pandud. Ja seda nii eeluurimises kui ka kohtulikus uurimises. Kui me väljume menetlusseadustiku reeglitest, siis muutub tõend tühiseks.

Kohtuotsuse motiveerivas osas ongi kirjas, millistele veendumustele tuginedes kohtunik oma otsuse on teinud. Kohtunik võib kuulutada üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, kuid ka siis peab kohtunik otsuse õigsuses ja seadusele vastavuses veendunud olema.

Aga ikkagi ei ole inimesed vahel kohtu otsusega rahul või peavad seda ebaõiglaseks.
Igal alal on oma ala asjatundjad. Nii arstid, insenerid kui ka juristid on oma valdkonna asjatundajad ja asjatundlikkust võiks enam usaldada.
Otsuseid teevad inimesed ja inimene võib eksida. Seepärast on Eesti kohtusüsteem kolmeastmeline – pärast esimese astme kohut on võimalik pöörduda ringkonnakohtusse ja siis riigikohtusse.
Riigikohtu otsused on sisuliselt seaduse jõuga, need on väga autoriteetsed arvamused, millest alama astme kohtud oma töös juhinduvad.

Kas Eesti on õigusriik?
Eesti on õigusriik. Meie elu korraldavad paljud seadused ja üldiselt peetakse neist kinni. Muidugi on ka rikkumisi, sest otsuseid teevad ikkagi inimesed. Inimene aga, nagu teada, võib olla ekslik. Et õigus oleks õiglane, on oluline iga juhtumi põhjalik menetlemine ja uurimine. Juriidika ei ole lihtne valdkond, kuid usaldagem selle valdkonna asjatundjaid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 543 korda, sh täna 1)