Madis Kallas: ma ei teinud nalja (Täismahus) (5)

Madis Kallas: ma ei teinud nalja (Täismahus)

TAHAB SELGITADA: Kui kommentaatorina on Madis Kallas peidus kaamera taga, siis oma ideedega Eesti spordielus muudatusi teha tuleb tal tulla kaamera ette. Foto: Raul Vinni

Aprilli viimasel päeval paljude jaoks üllatava avalduse teinud Madis Kallas kinnitab, et tema soov Eesti olümpiakomitee (EOK) juhiks saada on tõsine. Konkurentide irooniale, et Kallas tegi ehk vanarahva kombel aprilli viimasel päeval nalja, vastab saarlane probleemide ja murekohtade väljatoomisega.

Kuidas muuta rahajagamine läbipaistvamaks ja EOK juhtimine paremaks? Kuidas panna lapsed sportima ning miks arvatakse, et sportlased on madalalaubalised? Kuidas maakondlikku sporti rohkem pildile tuua ning mis võiks olla muutuste võtmesõna? Kõigest sellest rääkis Madis Kallas intervjuus Saarte Häälele.

Sa räägid valmisolekust kandideerida Eesti olümpiakomitee juhiks. Sõna “president” ei kipu sul eriti kergelt üle huulte tulema. Miks?
Sõna “president” seostub inimestel ikkagi rohkem esindusfunktsiooniga. Mina sooviksin aga ennekõike ideid ellu viia ja rohkem reaalse spordijuhtimisega tegelda. Praeguse EOK süsteemi puhul otsustab kõike president. Seega tuleb millegi muutmiseks esmalt sinna pürgida.
Ideaalis näeksin sellist varianti, et president oleks esindusisik. Nii nagu see on kõikvõimalikes spordiliitudes. Sel juhul oleks peasekretär reaalne juht, kes igapäevaselt spordielu koordineerib. Ühesõnaga, soovides midagi muuta, peab praegu püüdlema presidendiks, kuid võib-olla elu muutub ning kui ühel hetkel on tegelik EOK juht peasekretär, siis näeksin ennast parema meelega selles ametis. Sealt ka sõna “juht” kasutamine “presidendi” asemel.

Oma blogis võtad sa pulkadeks lahti kogu Eesti spordisüsteemi ja pakud välja muudatusi. Sinu põhjalikkust on võimalikud vastaskandidaadid Neinar Seli ja Toomas Tõnise ajakirjanduses nimetanud “suure laeva pööramiseks” ja “süsteemi mikseriga vahtu ajamiseks”. Mõlemad ütlused pole just kõige positiivsemad. Miks sa lähenesid asjale nii põhjalikult?
Siinkohal ma ei saa Neinar Seli ja Toomas Tõnisega nõustuda, kuna on selge, et nemad andsid oma hinnangu, ilma et oleksid minu ideedega tutvunud. Olen oma blogis välja toonud ligi sada suuremat ja väiksemat ideed, millest vaid ligikaudu kümne realiseerimine tähendaks Eesti spordisüsteemis suuri muudatusi.
Ülejäänud 90 ideed on pigem kosmeetilist laadi ja eeldavad mõnel juhul vaid mõttelaadi muutust. Kuid ka need väiksed ideed avaldaksid kogu spordisüsteemile suurt positiivset mõju.

Jääb arusaamatuks ka Tõnise väide Õhtulehes, et muutuste aeg oli 90-ndate alguses, nüüd on vaja stabiilsust. Kas see tähendab siis, et EOK (mis on ka Eesti spordi keskliidu õigusjärglane) juhtimine peaks olema näiteks 20 aastat ühtede ja samade inimeste käes? See on absoluutselt kõikide loogikareeglite vastane. Igas organisatsioonis on vaja muudatusi ning see on ühiskonnas normaalne nähtus, sport ei ole siin erand.
Mis aga puutub põhjalikkusse, siis erinevate avalduste ja vaid mõttevälgatustega võivad kõik välja tulla. Mina arvan, et kui sul on julgust midagi kritiseerida, siis pead konkreetseid lahendusi pakkuma. Lisaks on see elementaarne, et sellisel tasemel ametikohale kandideerides peab olema sul korralik programm, mida eelnevate EOK valimiste kohta tihti kahjuks öelda ei saa.

Oled ühe peamise valupunktina välja toonud harrastus-spordi rahastamise teema. Et näiteks hasartmängumaksu nõukogus ja Kultuurkapitalis ei süveneta projektidesse ja otsustatakse üsna tihti asju tagatoas. Kas see on sinu arvamus või põhineb see konkreetsetel näidetel?
See põhineb konkreetsetel näidetel ja isiklikel kogemustel mõlema organisatsiooniga. Paljud asjad on varem ära otsustatud ning kõigi projektidega ei vaevuta isegi tutvuma. Oleks tegu riigieelarvest otsetoetusega, siis oleks selline määramine veel mõistetav.

Projektitoetused peaksid ikkagi minema projektidele vastavalt nende sisule, mitte taustanimedele ega eelnevale kihutustööle. Lisaks on problemaatilised nendest organisatsioonidest toetuse saamise tingimused, kuna puudub selge arusaam, kui palju raha mingi prioriteedi peale läheb.
Samas on see nii ulatuslik teema, et mõne lausega seda käsitleda on võimatu. Huvilistel soovitan lugeda riigikontrolli selleteemalist auditit, ka seal on väga huvitavaid tähelepanekuid.

Sellesama rahastamisküsimusega seoses, kuidas sinu arvates tuleks seda süsteemi muuta, et tagatoa otsuseid ei oleks?
Kui muud ei aita, tuleks osa Kultuurkapitali ja hasartmängumaksu nõukogu rahast viia otse kultuuriministeeriumi alla ning sealt juba poliitiliste otsustena otse alaliitudele või EOK-le jagada. Projektitoetused jäägu ikka konkreetselt projektipõhisteks. Lisaks tuleks määrata veel konkreetsemalt ära prioriteedid ja taotlemise võimalused erinevatest allikatest. Tuleb ka leida komisjonide liikmed, kes on nende prioriteetide valdkondades asjatundjad ja kel on piisavalt aega esitatud taotlustega tutvuda.

Räägid ka poliitika ja äri liigsest sekkumisest spordijuhtimisse. Teada on näiteks, et EOK president saab ise nimetada need inimesed, kellega koos asju otsustatakse. Kas seda tuleks muuta?
Sellekohane punkt on ka minul blogis kirjas ja arvan, et praegust süsteemi tuleb muuta. Selles osas saan toetuda ka paljude spordiinimeste arvamusele, et muudatused võiksid tulla. Samas praegune juhtkond seda ei toeta ja viimases EOK infotunnis öeldi see selgelt ka välja. Samas EOK ühendab ikkagi kogu Eesti sporti ja seetõttu peaks ka valikusüsteem olema oluliselt demokraatlikum. Konstruktiivne väike siseopositsioon kulub alati ära. See hoiab silma peal ega lase laisaks muutuda. Hetkel seda ei lastagi tekkida.

Lisaks on EOK põhikirjas sees, et EOK peab olema poliitiliselt sõltumatu organisatsioon, ning ma ei kujuta näiteks ette, kui presidendiks saab inimene, kes on mõne erakonnaga väga tihedalt seotud. Ma ei mõista, miks seda punkti tõsiselt ei võeta ja pigem suhtutakse EOK põhikirja üleolevalt stiilis, et “reeglid ei ole meile”.

Kuidas saaks EOK sinu arvates rohkem kaasa rääkida maakondade spordielus?
Lihtne vastus: tuleb nendega rohkem suhelda. Kahe aasta jooksul ei ole mina EOK juhte Saaremaal spordiinimeste, klubide või noortega kohtumas näinud. Lisaks saab EOK saata erinevate organisatsioonide esindajaid klubidesse või koolidesse esinema – võimalusi on palju. Oluline on ka igasugune koostöö. Inimesed, kes tahavad vaid üksi asju ära teha, kaua pinnal ei püsi.

Kirjutad: “Kehalise kasvatuse tundide arvu peab suurendama!” Kas sinu arvates on laste vähene liikuvus tingitud just vähestest kehalise kasvatuse tundidest, mitte sellest, et nad on laisad? Et sunnime lapsed rohkem liikuma ning kohe paraneb ka nende füüsiline aktiivsus.
See teema on suhteliselt ära leierdatud, kuid loomulikult liiguvad lapsed vähe ja seda just ühiskonna arvutiseerimise tõttu. Seda saab aga vaikselt suunata, pannes lapsed poolsunniviisiliselt kehalise kasvatuse tundide kaudu rohkem liikuma. Tihtilugu on kehalise kasvatuse tunnid koolides ka alaväärtustatud, neid ei peeta õigeteks tundideks. See arvamus peab muutuma ja kehalise kasvatuse tund ei saa olla esimene, millest võib puududa.

Teatud mõttes saab seda rohkem liikuma panemist võrrelda sõjaväega, kus noormehed pannakse sunniviisiliselt liikuma ja treenima, ning 90% nende füüsiline vorm ka paraneb oluliselt. Loomulikult on see näide äärmuslik, kuid teatud viisil töötab.

Mainid oma blogis, et spordi palgafondide tühja maksmine peab lõppema. Mida sa selle all mõtled ja kas pead kedagi konkreetselt silmas?
Sellise punkti lisamiseks andis tõuke elu meie ümber. Ma ei hakka nimesid nimetama, kuid teatud inimesed ei anna enam ammu spordile seda, mida nende palk ja ametikoht eeldaksid. Seega on suur oskus ka väärikalt taanduda ja teatepulk üle anda. Kui keegi end sellest punktist puudutatuna tunneb, siis ongi õige aeg peeglisse vaadata. Ja need, kes selle vastuse läbi loevad ja kaasa noogutavad, et õige jutt, teie peaksite kindlasti oma tööd spordi alal jätkama.

Blogis on sul kirjas üsna pateetilised read: “Endale peab kogu aeg sisendama, et sport on samasugune kultuuri osa nagu ooper, koorilaul, teater. Sport on ühe õige rahvuse identiteedi näitaja samavõrd, kui seda võib olla üldlaulupidu.” Kas sinu arvates on sport võrreldes nende teiste aladega tahaplaanile jäänud?
Paraku peetakse sportlast sageli ikkagi suhteliselt madalalaubaliseks tegelaseks ja spordivõistlus on üldiselt võistlus, mitte kultuurisündmus. Mingil määral on see juba noorena koolidest kaasa saadud, kus olid õpetajad ja siis kehalise kasvatuse õpetajad. Küsimuse alguse read ja hea sõnastuse sain aga lugedes üht Paavo Kivise ettekannet spordikongressil ning see pani mind taas sellele mõtlema, miks paljud endiselt arvavad, et sportlased olid siis trennis, kui mõistust jagati.

Kõiki sinu teemasid ei jõua üksipulgi lahata. Räägime kümnevõistlejate keeles, et mis oleks see punktisumma 23-st, mille saavutamisega võiks olla rahul, kui sa tõepoolest saad EOK juhi toolil asju muuta.
Loomulikult sõltub kõik konkreetsest punktist. Teatud punkti realiseerumisel oleksin nõus mitmest teisest loobuma, kuid samas olen korduvalt maininud, et enamik minu ideedest on suhteliselt kergesti realiseeritavad, seega peaks see arv olema tugevalt üle poole.

Sa oma toetajatest veel ei räägi. Kas EOK 15 liikme toetus kandideerimiseks on sul taskus? Kes need toetajad on? Kas spordi alaliidud, regionaalsed spordiliidud, spordiklubid? Kes on need, kes tahavad muudatusi?
Neid organisatsioone ja eraisikuid on piisavalt, kes soovivad muudatusi. Minu selja taga on mitmed alaliidud, eraisikud. Ei maksa muretseda, et ma ainult räägin – aja jooksul joonistuvad kõik need kenasti välja, kuna aktiivne läbirääkimiste periood algab pärast olümpiat.

Lähed suvel Londoni olümpiale kommentaatoriks. Kas pole juba torisemist kuulda olnud, et Kallas läheb oma asja ajama?
Mina hoian neid kahte asja lahus ega kavatse eetriaega kurjalt kasutada. Kui ma oleksin tahtnud, oleks mul olnud aega kaks ja pool aastat Eesti kergejõustikuliidu tegemisi pidevalt eetris lahata ja kritiseerida. Kuid minult oodatakse kergejõustiku alaseid kommentaare ning minu taustast tulenevaid teadmisi. Olen sellest ka kinni pidanud.

Eesti vanarahvas armastas nalja teha ka aprilli viimasel päeval. Ega sina oma ülesastumisega nalja teinud?
Need, kes on minu blogi lugenud, mõistavad, et naljast on asi kaugel ja minu soov Eesti spordis asju paremaks teha on tõsine.

 


 

Madis Kallas

Sündinud 22. aprillil 1981 Kuressaares

Haridus
Kihelkonna põhikool 1996
Kuressaare gümnaasium 1999
Tallinna ülikool, kehaline kasvatus 2004

Töö
Tegevsportlane 1999–2008
OÜ Hartal Projekt juhatuse liige 2006–2010
Saare maavalitsuse spordinõunik alates 2010
Eesti regionaalse spordinõukogu liige
Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupi liige
ERR-i kergejõustiku ekspertkommentaator, Saaremaa Saarte mängude assotsiatsiooni juhatuse esimees. Mitme algatuse eestvedaja – Saaremaa suurjooks, ülesaaremaaline mälumäng, Saaremaa spordistipendium.

Sportlikud saavutused
Isiklik rekord kümnevõistluses: 7972 punkti
Eesti meister seitsmevõistluses ja mitmes teatejooksus
Universiaadi 4. koht kümnevõistluses
Euroopa võistkondlik karikavõit kümnevõistluses
Saaremaa aasta mees-sportlane 2002, 2004 ja 2005

Perekond
Vabaabielus, tütar

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 205 korda, sh täna 1)