Palverändurid jõudsid pealinnast Saaremaale (2)

Palverändurid jõudsid pealinnast Saaremaale

HINGETÕMBEPAUS REOS: Ivo Raenok (vasakul) ja ta hingehoidjast hea sõber Naatan Haamer tundsid Saaremaast ja siin viibimisest ainult siirast rõõmu. Foto: Sander Ilvest

Enam kui nädalase jalgsirännaku läbi teinud Ivo Raenok ja Naatan Haamer põikasid eile keskpäeval Reos sisse ka nunnakloostrisse, et viimaseks pingutuseks veidi jalgu puhata.

Nii Ivo Raenok kui Naatan Haamer on Saaremaaga seotud. Reo murul istet võttes ja hinge tõmmates olid mõlemad rõõmsad ja rahul, et nn palveränd Kuressaarde sai ette võetud ja selle sihtpunkt juba “paistis”. “Meil on väga hästi läinud. Omad valud on muidugi olnud ja seda minul vist eriti,” tõdes Naatan Haamer muiates ja oma paistes jalga silitades.

Jalaga on tal mure olnud teisest rännakupäevast alates. Kui esiti segasid astumist villid, siis hiljem oli tükk tegemist viga saanud hüppeliigesega. “See on nüüd siiani paistes, nii et üks jalg on jämedam kui teine,” tähendas ta.
Mõlemal oma põhjus

Meestel oli kindel plaan hiljemalt õhtu hakuks Kuressaarde jõuda. Enne seda tuli veel läbi põigata Kudjape kalmistult, sest just see oli üks palverännaku sihte – Ivo ema haud. Nimelt soovis varem ka Hispaanias palverännu Santiago de Compostelasse läbi teinud Ivo oma ema sünnikodust Paldiskist tuua ta Kudjapel asuvale hauale sünnilinna mulda. “Võtsin sealt pisut kooli ja kiriku juurest ning surnuaialt, vanavanemate juurest,” selgitas ta.

Kogu lugu sai Raenoki jaoks alguse ammu. Ta isa, kes oli pärit Tšernobõlist, suri 1999. aastal ning temalegi lubas poeg, et viib ta hauale kodulinna mulda. See lubadus sai Ivol täidetud 2003. aastal. Siis ei käinud ta mulda toomas küll jalgsi, vaid jalgrattal. Nüüd ongi täitmisel sama lubadus ema puhul.

Naatan Haameri palveränd Saaremaale on aga seotud ta lapsepõlvega, mil suviti ikka Pühas vanavanemate pool sai ringi silgatud. “Tõsi, minu jaoks on Saaremaa mu vanaisa lugude maa,” tõdes Haamer.

Koos on rännatud varemgi. Mõned aastad tagasi tehti jalgratastel rännak läbi Hispaania. “Võib öelda, et ringi tegime peale. Kõik maakonnad sõitsime läbi,” kinnitas Ivo Raenok. See oli meeste sõnul tõsine katsumus, sest pidevalt oli nii, et pool päeva tuli mäest aina üles sõtkuda ning vaid pool tunnikest sai nautida allasõitu.

Vett, vilet ja rõõmu ka

Meeste sõnul sai neil rännakul kõnnitud 5–7 km järjest, misjärel tõmmati hinge. Päevas üritati kõndida 30–40 km, et mitte üle pingutada. “Mul vahel see käimahakkamine võttis aega. Tötsa-tötsa longates võtsin hoogu üles, Ivo astus tükk maad eemal juba,” rääkis Haamer.

Väiksemaid katsumusi oli mitmeid, paiguti kõnniti meres, paiguti sai astuda rannaliival, taluda tuli ka ümber pea ringiratast tiirutanud vihmapilvi, mis rändureid kohati iga poole tunni tagant kasta otsustasid. Saaremaa pinnal on neil aga kõik ilus olnud. Enamus öödest veedeti telgis, kuid mõni neist saadeti mööda ka kiriklates.

“Teekonnal räägime kõigest, filosofeerime, laulame, siis kõnnime täielikus vaikuses. Vahel isegi tunde. Nii, et ainsatki mõtet pole peas. Nagu transis,” rääkis Ivo Raenok. “Siis jälle ärkame sellest. Ja kui üks midagi küsib, siis teine vastab alles mitmekümne sammu pärast ning vahel ikka väga lühidalt, sest terve pikk vastus on oma peas enne juba läbi mõeldud, mistap välja pole seda tarvis enam öelda,” tunnistas Haamer.

Sarnaseid rännakuid soovitavad mehed läbi teha kõigil, kes vähegi tunnevad, et tahaks ja ehk isegi peaks. “Soovitame kõigile – matkake, vaadake ringi, vahetage mõtteid!” kinnitasid mehed kui ühest suust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 916 korda, sh täna 1)