Arstide streigist arsti pilguga (18)

Arstide streigist arsti pilgugaMu vanem õde tõdes, et kuulume mõlemad põlatute klassi: tema on peedik (pedagoog), mina meedik. Naersime. Eneseiroonia aitab elada, eriti Eesti Vabariigis.

Arstiks lähevad õppima tavaliselt arstide lapsed või siis need, kes on iseenda või oma lähedaste kaudu raskete haigustega kokku puutunud – seega “empaatikud”. Arstiks saamise kolgata tee suudavad läbida vaid nõnged ( kangekaelsed). Oleks mind keegi omal ajal hoiatanud, kui raske on inimestega suhtlemise töö, oleksin ehk arstiteaduskonnast  loobunud. Võib-olla ka mitte, sest keelamine mõjunuks punase rätikuna.

Õppisin arstiks vene ajal ning pääsesin seitsme aastaga. Kuus aastat koolipingis tuupimist (ikka selleks, et hiljem hea interpreet olla), aastake haiglates eriala õppimist (internatuur) ja siis visati vette – uju! Perearsti diplomi nimel käisin iga kuu ühe nädala kursustel mitu aastat järjest. Praegu saab arstiks 9 – 11 aastaga: kuus aastat ülikoolis ja 3- 5 aastat eriala omandamist kliinikutes (residentuur). Residentuuriaja pikkus sõltub erialast (perearstidel näiteks kolm ja kirurgidel viis aastat), kusjuures seda aega tahetakse aasta võrra pikendada. Ikka kvaliteedi tõstmise nimel. Sellestki vähe, sest tõeliseks arstiks kujuned sa kümne aasta tööga – siis on ehk kõik olukorrad läbi elatud ja kogetud.

Igal arstil oma surnuaed

Ega ilmaasjata öelda, et igal arstil on oma surnuaed. Kirurgil vast kõige suurem ja nahaarstil ehk ei olegi. Loomulikult on kõik need juhtumid meisse oma jälje jätnud ning igaüks teab vaid ise, kuipalju närvirakke ja tervist ta nende juhtumitega kaotanud on. Meelega ei eksi keegi. Oleme kõigest inimesed, minetades valvsuse ja hea tuju väsimuse või näiteks isikliku elu probleemide tõttu. Aga meie vigadel on ränk hind. Samas võib nii mõnigi otsus tunduda veana patsiendile või tema lähedastele, aga mitte arstile. Ja vastupidi. Meditsiin on väga keeruline ala ja mitte kunagi must-valge. Õpikust mahakirjutatud või üksteisega kattuvaid juhtumeid esineb haruharva, sest iga inimene on eriline. Vigu päriselt vältida ei õnnestu kunagi. Hoolimata võimsatest aparaatidest ei ole ükski uuring või analüüs absoluutne, esineb nii valepositiivseid kui valenegatiivseid analüüse. Uuringupiltide puhul võib tõdeda: “ilu on vaataja silmades” – see tähendab, et igaüks näeb pisut erinevalt.

Õige diagnoosi kokkusaamiseks on vaja mõelda, mõelda ja veelkord mõelda. Seda nimetataksegi arstikunstiks ning ükski arvuti ei suuda seda tööd iial üle võtta. See teeb arsti elukutse põnevaks ja ainulaadseks, aga lisab juurde subjektiivse faktori ehk veaohu. Pealegi mängib haiguste tekkes rolli meeletult palju erinevaid aspekte. Rakutasandist teab lääne meditsiin ikka veel armetult vähe. Inimorganism on lihtsalt nii kavalalt ja omamoodi täiuslikult üles ehitatud. Patsiendi küsimusele, et kust see haigus küll tuli, olen vastanud: kui seda teaksin, oleksin nobelist. Lõppude lõpuks haigestuvad ja surevad ju ka arstid.

On ikka vaieldud, kumb on arstitöös tähtsam, kas suurepärased analüüsivõimed või hea suhtlemisoskus. Tavaliselt käivad need käsikäes, aga hea sõna võib teinekord arstivea üles kaaluda. Suhtlemiskunsti ülikoolis ei õpetata. Isiklikult olen puudust tundnud kahest asjast: andekspalumise oskusest(-julgusest) ja surma puhul käitumise (nii sureva inimese kui tema lähedastega suhtlemise ) oskusest. Me pole ju usklik rahvas ja surma puhul hakkame otsima konkreetset süüdlast, mida (keda) tegelikult ei ole. Surm on elu osa. Nagu ka rasked kroonilised haigused. Kummagi eluraskusega kokku puutudes teeb inimene  läbi erinevad tunnete virrvarrid: kõigepealt on šokk ja eitamine, järgneb süüdistamine ja vastuste otsimine ning lõpuks tuleb leppimine. Viimasest kasvab välja olukorraga toimetulek, sest edasi elama ju peab.

Arstidena püüame inimestele toeks olla, aga kõike endast läbi lastes ja kaasa elades põletame iseennast. Tugiisiku roll on täiesti omaette teema. Meie vastas istuvad erineva iseloomu ja silmaringiga inimesed, õiget käitumismalli on teinekord raske leida. Arst peab alati enesevalitsuse säilitama, ehkki vahel on see pagana raske.  Ja on ka teine pool – patsient.

Arstile meeldib inimene, kes teda usaldab ja kaasa mõtleb. Ei tohi unustada, et arsti juurde tulev inimene on ärevil ning seoses tervisemurega  negatiivselt meelestatud, seega ülitundlik. Siit ka solvumisreaktsioonid: arst ei kuulanud mind, oli ülbe, ei teinud midagi jms. Tean omast käest, et meelde jääb vaid see, mis sel hetkel just mulle oluline tundub. Pealegi on tõestatud, et arstikabinetist lahkudes on kaks kolmandikku kuuldust patsiendi peast pühitud. Inimeste nõudmised on aga kasvanud.

Tsiteerin lugupeetud Peeter Mardnat aastast 2009. “Olen oma pika ametiea jooksul liigitanud patsiendid kolme kategooriasse. Üle 80 protsendi on neid, kellega probleeme ei ole. Siis nn. polkovniku lese tüüpi patsiendid, keda on umbes seitse protsenti – need patsiendid teavad ise kõike  ja täpselt, mida nad tahavad. Kolmas tüüp, umbes kümme protsenti – mida on üllatavalt palju meie kirjaoskajatest riigi kohta – on patsiendid, kes mitte midagi ei tea. Nad väidavad, et arst on neile öelnud midagi sellist, mida arst tegelikult kunagi rääkida ei saa. Sellised patsiendid on teinud ja talitanud oma seisukohtade järgi ning tekib konflikt.”

Ülikogenud arstiga tuleb nõustuda. Lisaksin veel, et nõukaajast pärit inimestena oleme väga kannatamatud: kui mõte arsti juurde saada tuleb, peab see kohe ka teostuma. Eriti hull on haigla valvetubades, kus heidetakse ette tundide kaupa ootamist. Nagu mujal, on  ka Kuressaare haiglas valvearstidest puudus käes ja olemasolevad töökoorma all murdumas. Nii mõnegi haigusega  (viirus, kroonilise haiguse ägenemine) oleks mõttekam perearstile pöörduda, aga inimene tahab lahendust  kohe. Samas see “kohe” inimese seisundit tegelikult ei muuda, asi on mugavuses.

Järjekorrad on mõistlikud

Perearstina pole ma kellelegi oma mobiilinumbrit keelanud ning üleriigiline perearsti nõuandetelefon on 1220.

Leian, et ka eriarstile saamise järjekorrad on meil täiesti mõistlikud, sest näiteks paar kuud ootamist juba kaua kestnud probleemiga pole palju. Mujal maailmas on järjekorrad palju pikemad. Kui vaja, suunab perearst patsiendi  eriarstile kiiremini, kasutades selleks kollegiaalsust. Meie meditsiin on tegelikult paindlik ja nagu on tõdenud   tippspetsialistid – maailma parim selle raha eest.  Nüüd jõudsingi streigini.

Streik on äärmuslik vahend, aga praegu on see Eesti meditsiini appikarje. Ennustasime juba ligi kümme aastat tagasi, et samamoodi jätkates ootab meditsiini krahh. Arstid vananevad, noori peale ei tule. Arsti palk on kõrge (1700 eurot 1,4 koha eest)?  Arste peaks jõuga kinni hoidma, nõudes õpiraha tagasi?

Peab aru saama, et igasugused karistusmaksud ( ka  lastetusmaks, paksumaks vms.) on iseloomulikud diktatuuridele, mitte demokraatiale. Ja vastutus maksab. Peab leidma stimuleerimisvahendeid näiteks maksusoodustuste näol. Samas pole stiimuliks 15 000 eurot maahaiglasse või maaperearstiks mineku eest, kui sind viieks aastaks sunnismaiseks muudetakse. Aga noore inimese isiklik elu? Areng arstina? Loomulikult valib noor välismaa. Streigi peamine sõnum ongi: peatame arstide ja õdede lahkumise Eestist! Nii arst kui ka õde tahaksid, et ei peaks mitme koha peal rabama. Sügav kummardus hooldajatele, kes suure südamega inimestena teevad nii füüsiliselt kui vaimselt rasket tööd sandikopikate eest, saades kätte heal juhul 350 eurot kuus. Praegu tehakse haiglates piiri taha läinute töö ära veel nii, et see väljapoole ei paista, aga inimesed on väsinud. Kui juba Tartu Ülikooli Kliinikumis suleti intensiivravipalat personali puuduse tõttu… Tegelikult on meditsiinisüsteemis raha olemas! Just praegusel kriisiajal oleks õige aeg kasutada ära osa haigekassa jaotamata kasumist ning arutelu, kust süsteemi raha juurde saada, peaks samal ajal intensiivselt jätkuma. Valitsus aga kardab pretsedendi loomist.

Praegu vastandatakse arste kõigile teistele. See on valitsejate demagoogiline võte meid omavahel riidu ajada, et tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida. Täname inimesi moraalse toe eest! Oleme solidaarsed kõigi teiste tööinimestega, kelle palk peaks tõusma vastavalt elukalliduse tõusule. Toetustest ei räägigi – on häbilugu, et näiteks sügava puudega lapse hooldamise eest maksab riik vanemale 19 eurot kuus ( riigikogulase päevapalk).

Euro hinda ei tõsta? Nagu anekdoodis: asi, mis maksis viis krooni, maksab nüüd viis eurot – numbrid pole ju suuremaks läinud. Millegipärast läks aga meie kõigi elujärg järsult kehvemaks. Ning elektrihinna tõstmine keset talve surub eesti rahva lõplikult põlvili. See ei tähenda muud kui valitsuse sõda oma rahva vastu. Kas eesmärk on Eesti hävitamine?

Elo Lember
perearst

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 944 korda, sh täna 1)