Armastus õilistab legendid elavaks (1)

Armastus õilistab legendid elavaks

HÜVA NÕU ON KALLIS: Kaval foogt ja vend Venfrid peavad aru, mida tüütust tülitajast vabanemiseks ette võtta. Foto: Sander Ilvest

Tondi arvestame mööbli hinna sisse, oma ajaloo mõõdame üle, hindame ära ja müüme maha…

Kõike on võimalik rahasse ümber arvestada, inimloomus on juba kord selline, olgu aastanumber siis 2012 või kusagil 1540-nda paiku. Ainus ülev tunne, mis õilistab legendid läbi aastasadade elavaks, on armastus.

Juba Kuressaare linnateatri uue lavastuse “Mündi lõhn” (lavastaja Aarne Mägi) etenduse alguses häälestatakse publik millelegi eriskummalisele: lossi sisehoovis mõõdavad tunkedes piigad asjalikult oma tööd tehes seinu ja põrandat, nad ei lase end kellestki häirida, neil on oma asi ajada. Nemad teavad ju paremini, mismoodi see maailm peab välja nägema, iga uus põlvkond on ju teadnud ning uksed ja aknad oma käe järgi paika pannud.

Pühas paigas ei naljatata!

Loo juhatab sisse Ajalooline Tõde ehk Olavi Pesti, noori pisut pahura kooliõpetajana korrale kutsudes ja rahvale järgnevast ülevaadet andes – ikka nii, nagu ajaloopaberites kirja on pandud. Muuseum on ju püha paik – ega siia nalja tegema tulda!

Vanamuusikaansambel Rondo viib publiku õigele lainele ja lossimüügi tehing võibki alata.

Leping härra Hesse (Urmas Lehtsalu) ja Ministri (Mati Talvistu) vahel saab sõlmitud juriidiliselt igati korrektselt – lossihärra on väsinud vana kivikolakat ülal pidamast ja tüütute kummitustega maid jagamast. Uusrikkast Minister teab aga, et kes maksab, tellib ka muusika, ning las nad siis tantsivad… tema pilli järgi. Ka need kummitused.

Aime Käen (teenijanna Hildegard) ja Piret Rauk (proua Anna) loovad väheste vahenditega kenad karakterid, Priit Lõhmus naerutab publikut sulalaisa ja uimase teenrina – tema Hermann ei astu käsuta ühtegi sammu ja kasutab iga sobivat hetke mõnusaks suigatuseks.

Mängu mootor käivitub aga siis, kui peretütar Luise (Merilin Kirbits) kohtub lossis ringi kondava Vaimuga (Hannes Prikk), sest mündi lõhn äratab üles mälestused… Mälestused hoopis teisest ajast ja teistest inimestest, ajast, millest lossilegend pärit on.

Komistuskiviks sai naine

Teine vaatus viibki meid 16. sajandisse. Kas annab sajandite tagune aeg fantaasiale tugevamad tiivad või on asi milleski muus, kuid tundub, et näitlejatel on rohkem, mida mängida, ja seda nad mõnuga ka teevad. Lossifoogt Goderti (Mati Talvistu) ja tema sõbra Venfridi (Priit Lõhmus) mugavat äraolemist on segama tulnud äraostmatu revident Hugo (Hannes Prikk).

Kohalikud lossiisandad ei taha aga, et aruanne nende tegelikest mahhinatsioonidest kõrgemale poole jõuaks, ning seepärast tulebki inspektorile komistuskivi leida. Ja leitaksegi – lontmaakri klaari palgega piparmündiseebi-lõhnaline tütar. Õnne nimeks (Merilin Kirbits).

Lavastuse paeluvam osa põhinebki Hugo ja Õnne nn duetil. Ja lugu lähebki seda rada, mida minema peab. Noored armastajad tabatakse õrnushetkel, tüdruk saadetakse karistuseks nunnakloostrisse ja mees müüritakse keldrisse, karika veini ja tüki leivaga. Hugo vaim jääbki lossi kummitama, selle päevani, mil keegi ta teda kartmata ära kuulab… Siis saab ta vabaks ja võib puhkama minna.

Küllap kogub see vana tuttav lossilegend uues interpretatsioonis veel palju vaatajaid. Kui lisada kavalehele sisukokkuvõte inglise keeles, võib “Mündi lõhna” edukalt mängida ka rahvusvahelisele publikule.

Loo mõistmist toetavad ka ajastukohane napp kujundus – üheainsa lauaga saab terve etenduse maha mängida – ja ajalootruud kostüümid (kunstnik Jaak Vaus ja kostümeerija Laivi Koppel).

Meie ajalugu on ju meelespidamist väärt – ka lavalaudadel! Ning meie tondid on tegelikult hindamatud.

Tänud tegijatele.

Maire Sillavee

Publik: tubli töö!

Saarte Hääl uuris, millise mulje jättis “Mündi lõhn” esietendusel käinud publikule.

Tõnis Kipper, raadio- ja teatrimees:
Pärast aastatepikkuseid otsinguid on lõpuks leitud üks lavastus, millele võiks kindlasti soovida pikka iga. Teine asi, mis mulle meeldis, oli see süžeepüstitus – et linnus pannakse müüki. Arvestades seda, mis toimub Tallinnas Mustpeade maja ümber, on loss pärijate järglaste pärijate järglastele tagastamata vist ainult seetõttu, et Saksamaalt pole keegi märganud küsida. Eesti riik oleks seda kindlasti juba lahke meelega teinud.
Kindlasti peaks kiitma kunstnikku kostüümide eest ja Laivi Koppelit nende briljantse teostuse eest. Mulle meeldis väga Priit Lõhmuse esimene roll. Kõige rohkem segas mind aga see, et mulle tuli kogu aeg meelde “Lõvi talvel” – eks oma laps on ikka kõige parem, tublim ja armsam.
Esietendus oli läbimänguga võrreldes kohati veidi närvilisem, aga parem. Küll ta kasvab ja areneb veel.

Tõnu Talvi, keskkonnaameti looduskaitse osakonna looduskaitse bioloog:
Kena kerge etendus oli, mitte ülemäära tõsine ega sünge. Energiline ja täis ootamatuid lahendusi. Tükk oli selles keskkonnas väga kohane, haaras kaasa.
Mati Talvistu mängis vahvalt, tema energilisus mulle meeldis. See tema lauaga sõitmine ja raskete mõõkadega publiku pea kohal vehklemine lisas elevust. Ka Piret Rauk mängis lossiproua rolli väga uhkelt välja.
Kuna publikut mahub kapiitlisaali suhteliselt vähe, siis on tegemist julge, aga tänuväärse ettevõtmisega. Väga meeldiv üllatus. Au ja kiitus linnateatri eestvedajatele!

Linda Liivamägi, giid:
Näitlejate töö – eriti Merilin Kirbitsa ja Hannes Priki osatäitmised – oli väga hea, samuti lavastus. Sisu ise jäi ehk natuke lihtsakoeliseks. Aga täiesti vaadatav, aja raiskamine mitte mingil juhul. Ka Saaremaa külalistele soovitaksin “Mündi lõhna” vaatama tulla – on ju see seotud just kõige põnevamaga linnuses – meie sissemüüritud rüütliga.

Anne Saar, reisibüroo Wris konsultant:
Mulle väga meeldis. Väga hea tükk, väga hea koht, väga hästi mängitud. Esietendus läks minu arvates nii hästi, et tekkis tunne, nagu oleksid nad juba ammu kokku mänginud. Kõige rohkem meeldis mulle Mati Talvistu mäng – nii foogti kui ka uue lossihärra kehastamine tuli tal väga hästi välja.

Kalle Koov, Kuressaare abilinnapea:
Eks see etendus kohast tulenevalt pisut ebatavaline oli. Mis saabki parem koht olla ühe legendi elustamiseks, kui seda on kapiitlisaal, muuseum? Mäletan, et üks väike tüdruk vaatas sissemüüritud rüütlit ja ütles: “See mees on siin armastuse pärast.” Kui mõtled, siis nii see ju ka tegelikult on.
Tõstaksin esile Merilin Kirbitsat tema emotsionaalsuse tõttu ja oskuse eest naermist teeselda.
Kas soovitaksin seda tükki oma tuttavatele? Miks mitte. Iga teatritüki väljatoomine on tõsine töö ja kahtlemata tasub neid vaadata.

Küsis Monika Puutsa

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 388 korda, sh täna 1)