Dmitri Terehov unistab Holmesi muuseumist (4)

Dmitri Terehov unistab Holmesi muuseumist

SUURED UNISTUSED: Dmitri Terehov leiab, et Holmes’i keskus oleks Eestile ja Saaremaale suurepärane propaganda. Foto: Sander Ilvest

Mida arvata ideest ehitada Mustjalga maailma ühele kuulsamale detektiivile Sherlock Holmesile pühendatud muuseum? Aga just sellised plaanid on seitse aastat tagasi Moskva suurlinnaelu Saaremaa rahu ja vaikuse vastu vahetanud kunstnik Dmitri Terehovil. Mehel endal asjasse usku igatahes on.

Kui Dmitri Terehov (39) 12. septembril Kuressaare Raegaleriis oma maalide ning kogutud kunsti ja esemete näituse “Vana maja lugu” avas, tutvustas ta publikule pisut ka plaani rajada oma vanasse maamajja Mustjalas külastuskeskus Sherlock Holmesi muuseumiga.

Miks just Mustjalga ja miks just Sherlock Holmesi muuseum?

Mustjala aleviku keskel Anna kiriku lähedal on meil 1911. aastal ehitatud maja, kus on ruumi ligi kakssada ruutmeetrit.2000 ruutmeetrisuurusel krundil on ka ait, saun ja kelder.

Kunagi elas selles majas Mustjala kõige jõukam inimene Heinmets. Praegu on see maja aga nii kehvas seisus, et kahju vaadata. Tahame maja korda teha – selliseks, nagu see vanasti oli.

Mõte just Holmesi-temaatikale pühendatud keskusest sündis, kui leidsime sellest majast vana raamatu, Conan Doyle’i “Return of Sherlock Holmes”. Raamat räägib sellest, kuidas Holmes lahkus oma elu teisel poolel Londonist, tegeles mesilaste pidamisega ja tema elukoht võis olla saarel. Miks ei võinud ta siis elada Saaremaal?

Conan Doyle sõitis oma viimastel eluaastatel ringi Skandinaaviamaades. Me ei tea, võib-olla külastas ta ka Saaremaad…

Londonis Baker Streetil on Holmesi muuseum, samuti Šveitsis, kus Holmes Conan Doyle’i raamatu järgi professor Moriartyga võitles. Miks mitte teha muuseum Eestisse, Mustjalga? Mustjala on veel sellepärast huvitav, et seal on ju kruiisilaevade sadam. Anna kirikut külastades saaksid turistid külastada ka meie keskust.

Kes võiks olla selle muuseumi külastaja?

Igaüks, kel Holmesi-temaatika vastu huvi.

Londonis Holmesi muuseumis on, muide, kaks külastajat kolmest venelased. Miks nad peavad sõitma Inglismaale, kui saavad tulla Eestisse?

Venelaste “Sherlock Holmes’i seikluste” filme võeti üles Leningradis, Riias ja Eestis. Need on venelaste jaoks kultusfilmid. Holmesi mänginud Vassili Livanovit autasustas Inglismaa kuninganna aga ordeniga (Holmesi kehastamise eest annetati Livanovile 2006. a Briti Impeeriumi teenetemärgi kavaleri rist MBE – toim) ja Times kirjutas, et Livanov on kõigi aegade parim Holmes.

Leian, et selline keskus oleks hea propaganda Eestile ja Saaremaale.

Olen kohtunud inimestega, kes on Holmesi-temaatikaga seotud. Kui rääkisin oma kavandatavast projektist “Sherlock Holmesi ja dr Watsoni seiklustes” John Barrymore’i mänginud Aleksandr Adabašjaniga, kiitis ta selle heaks ja andis oma telefoninumbri.

Mida seal külastuskeskuses ja muuseumis siis näha-teha saaks?

Mul endal on Holmesiga seotud esemete kogu – seda saaks seal näidata. Kui see vanaaegne maja korda saaks, võiks sinna sisustada Holmesi toa, dr Watsoni toa, missis Hudsoni toa.

Mu naine Maie Pihlak on kultuuriinstituudi lõpetanud ürituste korraldamise alal. Võime Mustjala keskuses korraldada pidusid, häppeninge.

Näiteks võib Holmesi kuju panna istuma kiiktooli, nagu ta raamatus istus, kui kurjategija teda tulistas, arvates, et see on päris Holmes. Turistid saaksid aga mängurelvast Holmesi kuju pihta tulistada.

Siis võiksid külastajad osaleda näitemängus, kus igaüks saab loosiga rolli: kes on inspektor Lestrade, kes missis Hudson, kes on Holmes, kes Watson. Näidendi võib võtta videosse, plaadile salvestada ja anda selle pärast etenduses osalenutele.

Kuna krunt on suur, saab sinna teha näiteks kroketiväljaku – mängis ju Conan Doyle kroketit. Majja ja maatükile võib kujundada väikese Inglismaa. Lastele võib välja mõelda midagi kas või “Harry Potteriga” seoses. Võimalusi on tohutult.

Selleks kõigeks on ju vaja palju raha ja aega.

Jah. Praegu ei jätku mul isegi aega. Kevadeks on mul vaja raha, et maja taastamisega juba tõsiselt pihta hakata. Praegu mul pisut raha on, mida kulutada, aga varsti on juba rohkem vaja. Loodan mitmesuguste fondide peale. Projektide tarvis on praegu, tõsi küll, raske raha saada, aga siiski loodame.

Kuidas oma Saaremaa-eluga rahul olete?

Tulime siia (peab aru) 2005. aastal. Praeguseks oleme siin elanud seega seitse aastat. Enne seda elasime kümme aastat Moskvas. Sündisin aga hoopis Ukrainas, aasta olen elanud ka Poolas.

Maiaga kohtusin Moskvas. Tema tutvustas mind oma isaga – Estagari direktori Rein Pihlakuga. Eestis polnud ma kunagi varem käinud. Kui Maia isa suri, jäi temast laenuga ostetud korter, mida oli tarvis veel maksta. Aasta sõitsime Eesti vahet, maksime ja mõtlesime. Siis otsustasime saarele elama tulla.

Moskva pole elamiseks hea koht – seal on liiga palju inimesi ja autosid. Ka vahemaad on liiga pikad. Kuressaare on aga väike, kõik on käe-jala juures.

Moskvas pühendusime töötamisele ja laste saamisest ei tulnud seal midagi välja, käisime aga arstide vahet. Kui aga Saaremaale elama asusime, saime siin hea arsti, kes ütles, et võime lapsi saada küll. Tuleb välja, et Kuressaare on kurgede linn (naerab). Kurg tõi meile kõigepealt ühe poja ja siis teisegi.

Paljud leiavad, et Saaremaal on liigagi vaikne ja rahulik ning et siin ei ole midagi teha.

Kui oleksin tulnud kohe Ukrainast Saaremaale, mõtleksin ka mina ehk nii. Moskvas oli aga elu liiga kiire. Maia töötas showbusiness’is. Ta on lõpetanud kultuuriinstituudi, on pedagoogikateaduste kandidaat ja Moskvas töötas ta meediaagentuuris – aitas pressil meelelahutustähtedega kontakteeruda. Näiteks oli ta lauljanna Irina Allegrova pressisekretär. Olime kutsutud õhtustele VIP-ide seltskonnaüritustele, teatris käisime sageli, kontsertidel, balletti vaatamas.

Ühele peole oli kutsutud muusik Kid Rock, kes oli just lahku läinud Pamela Andersonist. Kid Rock oli purjus – tuli õllega. Mees kõndis tuikudes lavale, kus noorte meeste bänd väga kehvasti mängis, ütles ühele noormehele: “Anna kitarr!”, mängis pisut. Siis õpetas trummarit, kuidas õigesti mängida. Siis võttis kitarri ja hakkas mängima. Mängis nii hästi, et mõtlesin: vaat see on meister.

Saaremaal on minul kui kunstnikul parem töötada – siin pole vaja pidevalt oma loomingut reklaamida. Kui kogu jõud läheb kommertsi tegemiseks ja enese reklaamimiseks, kaotad enda kui kunstniku.

Jah, Moskvas saab kunstnik palju ettepanekuid näitustel osaleda. Näiteks öeldakse: korraldame lillemaalide näituse kaubanduskeskuse teisel korrusel kohvikus. Teie toote oma maali ja selle näitusele paneku eest maksate 350 eurot (naerab).

Moskvas on hea elada noorena, kui tahad igal pool käia ja kõike näha. Meil sai sellest aga kõrini. Sellepärast meile saareelu meeldibki.

Kes on teie maalide ostjad?

Tellimusi on palju ja erinevaid. Mu maale tellitakse Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt. Üks tellimus on olnud ka Austraaliast, üks Mehhikost – telliti pilt lumesajust.

Üks ameeriklane tellis oma naisest pildi, mille aluseks oli 1954. aastal tehtud pilt. 52 aastat – vaat see on alles armastus!

Üks mees palus mul oma koera maalida. Agressiivsed koerad mulle ei meeldi, aga see, keda pidin maalima, oli bullterjer. Minu pildil tuli ta välja heatahtlik.

Tellimusi on palju, aga ma püüan neid mitte liiga palju võtta. Põhjus on lihtne: praegu on mul kaks suurepärast modelli – minu lapsed. Nad kasvavad väga kiiresti ja tahan neid maalida just sellistena, nagu nad praegu on. Sellistena, nagu nad oli väikseina, ei oska ma neid enam kujutada, ka fotodelt mitte. Ilmselt on selles süüdi emotsioonid. Võõraid lapsi pole aga raske maalida.

Muide, iga tellimust täites panen maaliga kaasa Saaremaa tutvustuse, et saart ka omalt poolt reklaamida.

Juba teie vanaisa tegeles kunstiga.

Oi, mu vanaisa on tubli. Ta on sündinud 1927. aastal ja mõni aeg tagasi oli tal insult. Arstid ütlesid, et vanaisa on juba nii vana, et enam terveks ei saa. Nüüd aga käib ta juba igal pool ise. Kui talt tema plaanide kohta küsisin, ütles ta, et katsub päris terveks saada ja siis veel midagi ära teha.

Ta on teaduste kandidaat, kirjutanud palju raamatuid. Kui ta oli 75, õppis ta veel arvuti kasutamise selgeks, tegeles joogaga. Tema kabineti üks sein on täis maale, teine raamatuid. Värvikas isiksus.

Kui palju on kunstiannet teie lastel? Teie poja Andrei maalitud pilt müüdi ju teatavasti Ameerika Ühendriikidesse?

Andrei on praegu 4,5-aastane. Ta tegeleb ka praegu kunstiga, aga juba vähem. Kui ta aga väike oli – joonistama-maalima hakkas ta poolteiseaastasena –, olid tema tööd abstraktsed. Oma pilte tehes ta ei mõelnud, vaid võttis värvi, maalis ja tulemus oli väga ilus. 2,5- ja 3-aastasena hakkas ta juba mõtlema, mida teeb. Ta püüab hästi joonistada-maalida, aga paraku pole veel piisavalt meisterlikkust.

Noorem poeg, kaheaastane Ilja võttis ta värvi ja maalis ühe mu pildi üle, kui ma ei näinud. Ta joonistab hästi, aga suurem tegija on vanem poiss – Andrei on geenius. Tahan nendega võimalikult palju aega veeta, sest pere on tähtis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 378 korda, sh täna 1)