EOK presidendivalimistel tuleks arvestada tegelikku olukorda (14)

Kui Saarte Hääl tegi mulle ettepaneku kirjutada Eesti olümpiakomitee presidendi valimiste teemal arvamuslugu, ei olnud ma sugugi kindel, et ma seda teen.

Kui olin aga lugenud räigeid kommentaare Saaremaa spordiliidu ja Kalev Küti kohta, sain aru, et peaks ikka ka oma arvamust avaldama. Kuigi jah – targem oleks seda mitte teha.

Seega – illusioone mul ei ole, pole ju võõrastega tegemist.

Loomaks õiget meeleolu minu jutu lugemisel, soovitan samal ajal vaadata 18. oktoobri Eesti Ekspressi lk 4: Ernitsa sõbralikku loomingut suureks hüppeks valmistujast.

Auväärt kohale väärikas inimene

Kui ma esimest korda kuulsin Madis Kallase kandideerimisest Eesti olümpiakomitee presidendi kohale, arvasin, et tehakse nalja.

Pole kellelegi uudis, et sportlased on tihti ka naljamehed, seda heas mõttes.

Minu jaoks on Eesti olümpiasport väga tõsine tegija maailma olümpialiikumises ja olümpiakomitee president peaks olema Eesti tuntud kultuuri- või ühiskonnategelane. Ühe sõnaga, lugupeetud mees või naine, kes on vääriline kandma seda auväärt esindusfunktsiooni.

Tuletan meelde, et me ei vali Saaremaa esindajat olümpiakomiteesse, vaid Eesti esindusfiguuri maailma olümpialiikumises.

Millegipärast lugupeetud kodanikud, ka olümpiavõitjad ning teiste medalite ja tiitlitega pärjatud sportlased ei tahtnud kandideerida. Sellest on kahju.

Seda, et keegi vahel ennast suuremaks mõtleb, kui ta tegelikult on, tuleb vahel ikka ette. Sinna pole midagi parata. See, et praegu on moes omada eesmärkide saavutamiseks fänniklubi, on nii sportmängudes kui ka “spordimängudes” tavaline asi.

Pole kellelegi saladus, et jalgpallifännidelt võib oodata ka ebameeldivaid üllatusi.

Mulle tundub see olümpiakomitee presidendi valimiste kord üldse absurdne. Huvitav, millise loogika alusel osalevad nendel valimistel alaliidud, mis ei kuulu olümpialiikumisse?

Madis Kallast toetab kuus sellist alaliitu. Ainukese olümpiaala esindajana on toetajate hulgas Eesti jalgpalliliit, millel Eesti olümpiatraditsioonides pole midagi ette näidata.

See, et mitte kõik pole spordis mõistlik ja aus, pole kellelegi saladus. Poliitikast rääkimata.

Sellegipoolest tuleb arvestada ka reaalse olukorraga. Reaalsus on see, et rahata tõsist saavutussporti ei tee.
Me võime ju välja hõigata loosungeid aususest ja õiglusest, aga raha läheme küsima ikka selle käest, kellel seda on. Mis sest, et sageli oleme teda kahtlustanud mitmetes pattudes.

Raha tekitada oskavad vähesed

Rahaga käivadki kaasas kahtlused selles osas, kui ausalt see on saadud ja kui õiglaselt seda on jagatud.
Kõige selle jamaga tegelemiseks on mitmed ametkonnad, kes sellega hästi teenivad. Ainuke häda, et sellest kellelegi tulu ei tõuse.

Vaadake, kui õilsad loosungid hõigati välja Prantsuse revolutsiooni ajal: “Vabadus, vendlus, võrdsus!” Aga ikkagi läks peade raiumiseks. Revolutsiooni suurim leiutis oli giljotiin.

On kaks täiesti erinevat asja. Üks on puuduste otsimine. Teine on reaalsete lahenduste pakkumine.
Raha kulutada oskavad kõik. Raha tekitada aga vähesed. Ma pole nõus sellega, et kõik, kellel on raha, on pätid ja kaabakad. Kui Saaremaa spordiliidule midagi ette heita, siis seda, et jäädi sellises tähtsas protsessis erapooletuks. Ei otsustatud.

Riiklikult tähtsate otsuste langetamisel ei saa jääda erapooletuks.

Ma ei kahtle selles, et Neinar Seli on tunduvalt võimekam, lahendamaks Eesti spordi rahamuresid, kui Madis Kallas. Võimalik, et Madis oleks parem rahajagaja. Eks ma ole, tõsi küll, kunagi ammu, Neinarit staadionil vasaraheiteringis jälginud. Ta pole mulle täitsa võõras mees.

Neinar on tegija, selles ei maksa kahelda. Võimalik, et kõik teod pole heateod.

Mina uurimisega ei tegele ja minu seisukohad ei oma ka mingit kaalu.

Osutaksin aga veel ühele seigale ajaloost, Saksamaa ajaloost. Kui natsionaalsotsialistid tulid president Paul von Hindenburgi juurde esimest korda ettepanekuga kinnitada Adolf Hitler kantsleriks, vastanud Hindenburg, et kõige kõrgem amet, mida ta võib jefreitor Hitlerile pakkuda, on kohaliku postkontori ametniku ametikoht.

Kommentaariks lisas ta: “Las ta lakub seal minu pildiga marke ja kleebib neid ümbrikutele.” Tegelikult tuli Hindenburgil Adolf Hitler 1933. aastal ikkagi kantsleriks kinnitada. Natsid käisid välja trumbi Riigikantselei hoone süütamisega.

Ka praegu on näha, et Neinar Seli jalgade alla tassitakse hoolega hagu. Ilmselt on ka Ansipi istutatud tamm selleks maha raiutud. Eks näe, kas ajalugu kordub.

Jaan Aleksander Rooda,

Saaremaa spordikooli direktor

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 557 korda, sh täna 1)