100. kiri: lõpp hea, kõik hea

Hea inimene!
Peaaegu neli aastat on möödunud korrast, kui Sulle esimese kirja saatsin. Nüüd oleme jõudnud sajandani. Tunnen, et siin on õige lõpetada, et Sa ära ei väsiks. Istu minu kõrvale, kui Sul on veel hetk aega, tahaksin Sinuga õige pisut juttu ajada…
Olen mitu korda mõelnud ühele vestlusele oma kalli sõbraga. Saime kokku, ta jagas minuga oma viimase aja uudiseid.
Tundus, et tal läheb hästi, mul oli tema pärast hea meel. Siis, rääkides uuest tuttavast, lisas sõber veidi hämmeldunult: “Ta tundus täitsa… normaalne mees.”

Nüüd oli minu kord üllatuda: “Miks see sind üllatas?”

“Ma ootan inimestest pigem halba,” tunnistas sõber ausalt. “Lõppude lõpuks jääb neile võimalus mind positiivselt üllatada. Aga esialgu olen uute inimestega pigem ettevaatlik, ma ei usalda neid.”

Mida sellisele mõttele vastata? Viimaks küsisin rahulikult: “Kas sa siis minust ka esialgu halba ootasid?”
“Noh… Sina… Sina oled teistmoodi. Me oleme nii ammu tuttavad,” ütles sõber. Kuid see ei kõlanud kuigi veenvalt.
Tundsin end veidi kehvasti.

Olen noor inimene, elul on mulle väga palju õpetada. Mõni asi, mis mulle praegu tundub selge, võib ühel hetkel osutuda valeks. Lisaks rõõmudele on mind ees ootamas pettumusi, ebaõnnestumisi ja südamevalu – kuidas saakski teisiti? Kuid tahan kinni hoida usust inimeste headusse – see on – rohkem kui miski muu – minu usk.

Saan oma sõbrast ka aru, inimeste sõnades ja tegudes on tihti varjatud tagamõtteid. Me püüame saada, mida tahame, kasutades selleks kõikvõimalikke teid. Kuid annab see põhjust üksteist vaikimisi umbusaldada? Oodates inimestest halba, tundub tark oma tegelikke mõtteid ja tundeid varjata, et keegi ei saaks neid kuritarvitada. Aga… milline oleks elu, kui me iga kuuldud sõna kahtluse alla seaksime? Ei suuda ette kujutadagi, kui palju sisemist pinget sellega kaasneb.

Olen Sulle nelja aasta jooksul rääkinud palju lugusid. Kuid tagasi vaadates tunnen, et sageli olen vaid teiste sõnadega jutustanud üht ja sama juttu. Kuidas oodates head, öeldes head või tehes head, juhtub midagi ilusat.
Usun siiralt, et kõik algab sellest, kuidas sa iseendaga läbi saad. Endale t u l e b võtta aega. Tuleb aru saada, millest sa puudust tunned, ja püüda seda leida. Kui oled endaga rahujalal, tundub ka maailm helgem.

Vastupidi kirjeldades: kui oled pahane ja torssis, kipud tihtilugu nägema asju, mis seda tunnet veelgi võimendavad.
Olen harva kogenud, et kõnetades teist inimest viisakalt ja sõbralikult, maksab see mulle kätte. Meie elud võivad olla väga erinevad, aga sisimas ootame ju sarnaseid asju: et elu läheks meie soovide kohaselt, et meid tunnustataks, armastataks…

Hea inimene, soovin Sulle nende ootuste täitumist. Eks ole seegi varjatud tagamõttega – mida rohkem on Eestis õnnelikke inimesi, seda mõnusam on siin elada. Sest seda rohkem võib võõralt oodata sõbralikkust ja vastutulelikkust selle asemel, et teda vaikimisi umbusaldada.

Mul on olnud väga hea meel Sulle lugusid rääkida.
Jääme kirjutamiseni?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 297 korda, sh täna 1)