Südamega tehtud tööst (1)

Südamega tehtud tööst

Foto: Egon Ligi

Viimastel nädalatel olen palju mõelnud ühest detsembripäevast kuusteist aastat tagasi. Tugevnev vihm sundis mantlihõlmu koomale tõmbama, seisin keset räämas ja porist mõisahoovi, kus kunagise toreduse asemel laiutas prügimägi. Kõledalt vihisev tuul rebis viimaseid lehti puudelt, mis lagunenud maja mustavatest akendest välja kaardusid. Ma olin koju, Pädastesse jõudnud.

Nüüd, septembris tunnistati Pädaste mõis Euroopa 2012. aasta hinnatuimaks ajalooliseks hooneks.

Euroopa Ajalooliste Hoonete Ühenduse esindajail, kes mõne nädala eest esmakordselt Eestis peaassambleeks kokku tulid, et muu hulgas otsustada tänavuse Euroopa kultuuripärandi auhinna saatus, on säärast algust, nagu eespool kirjeldasin, raske ettegi kujutada – on ju suur hulk Euroopa lossidest ja mõisatest, sealsest kultuuripärandist aastasadu püsinud hoolivate perekondade kätes.

Konarlik ja takistusi täis tee

Taasiseseisvunud Eestis on tulnud kõik see, mida me praegu peame nii loomulikuks osaks Eesti kultuuriloost, nullist üles ehitada, ning päris kindlasti pole see olnud kiire ja kerge, pigem konarlik ja takistusi täis tee, millest läbi murda on aidanud muhulase jonn ja tahe.

Tondilossist ümber sündinud Pädaste mõisakompleks, samuti seal pakutavad tooted ja teenused on erinevates Eesti ja rahvusvahelistes edetabelites aastaid kõrget äramärkimist leidnud. Aga ometi on Pädastele antud Euroopa kultuuripärandi auhind eriline.

Kui me igaüks oma elus järele mõtleme, milline tunnustus on meile kõige rohkem hinge läinud, siis on see ilmselt meie lähedaste, sõprade ja kolleegide soe sõna, ükskõik mis eluvaldkonnas me tegutseme.

Ajalooliste hoonete omanikest sõbrad ja kolleegid üle Euroopa teavad kõige paremini, kui palju valu ja vaeva läheb vana lagunenud hoone taastamiseks ja elus hoidmiseks, kui keeruline on neid majandada ja kui lootusetu see missioon vahel tundub.

Tunnistan ausalt, et ei mina ega mu äripartner Martin Breuer ei osanud sellisest auhinnast isegi unistada. Kuid seda kõrget tunnustust ei antud ainult mõisa omanikele. Selle pälvis ajalooline hoone, seega kõik, kes annavad oma panuse arhitektuurimälestise püsimisse, säilitamaks hoone sotsiaal-set ja ühiskondlikku rolli.

Seega oli see tunnustus mitte ainult 50 töötajale, kes Pädastes oma igapäevast leiba teenivad, vaid kaudselt ka mitmele sajale saarlasele ja muhulasele, kes kõik on erineval viisil oma panuse andnud.

See on tunnustus kümnetele taludele, firmadele ja organisatsioonidele, kelle käest mõis iga päev tooteid ja teenuseid ostab, et neid turistidele pakkuda.

See on tunnustus tublidele talunikele – näiteks Rautsi või Koplimäe talust –, kes kasvatavad meile köögivilja, koolilastele, kes käivad ravimtaimi korjamas, käsitöömeistritele, kelle mustreid ja kadakast nõusid turistid kaasa ostavad, lauljatele ja tantsijatele, kes mõisa kultuuriüritustel rahvariietes esinedes meie klientidel silmad särama panevad, jahimeestele, kes meie külalisi jahile viivad, ning muidugi tublidele ehitajatele, kes on selle mõisa varemetest üles ehitanud.

Tänu sadadele inimestele

Kokku on viimase 16 aasta jooksul tänu Pädaste mõisale sissetulekut teeninud ja samas oma oskuste ja panusega mõisakülastajatele iga päev rõõmu valmistanud sajad toredad inimesed Saaremaal ja Muhus.

Just need inimesed väärivadki kõige suuremat tänu selle auhinna eest. Visale saarerahvale, kes alguses mõisa uusi omanikke võib-olla trotsis, aga on meid ajapikku omaks võtnud, kuulubki kõige suurem tänu. Ei oleks Pädastet ilma saarerahvata, samuti poleks ka seda kõrget tunnustust.

Kuusteist aastat tagasi võis hävinud mõisa taastajate plaan nii mõnelegi skeptikule pehmelt öeldes hullumeelne või naeruväärne tunduda. Ometi oleme siiani raskusi trotsides ajahambale vastu pidanud ja igal aastal sammu edasi liikunud.
Pädaste mõisa rahvaga oleme sellesse pannud igaüks oma südame. Olen veendunud, et Pädastel on olnud oluline roll ka oma kodusaare tutvustamisel üle ilma.

Muhu saart nimetatakse rahvusvaheliste väljaannete poolt jätkuvalt pärliks kogu maailma lõpmata pikas saarte nimistus.
Aitäh, head inimesed, südamega tehtud töö eest, mis on aidanud ellu äratada ja uueks luua üht osa Eesti kultuuriloost.

Imre Sooäär
Pädaste mõisa üks omanikest

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 522 korda, sh täna 1)