SAKLA KÜLA – esimese kolhoosi ja autobussi kodu

SAKLA KÜLA esimese kolhoosi ja autobussi kodu

TUGEV NAINE: Elgi ütleb, et tuleb hakkama saada. Elu on naise tugevaks teinud ja kõik rasked kotid lendavad kärusse ilma vastu vaidlemata. Foto: Sander Ilvest

Igal külal on oma lugu ja märk. Olgu see siis sajandite, aastakümnete või mõne kuu vanune. Iga küla on millegi poolest tuntud. Sakla külas asutati 1947. aastal Eesti esimene kolhoos. Nõukaaegne värk, ütlete. Ja mis siis? Küla on küla ja elab oma elu.

Sakla küla Kuressaare poolt teises majas elab Vello. Tee pealt vaadates tundub, et Vello korjab õunu. Õunaaias ta vähemalt küürutab.

“Tegelikult puhastasin kala,” vastab Vello küsimuse peale, kas õunu ikka on. Olgugi et Vello oli kolhoosis sepp-keevitaja (eesrindlane ta oma sõnul ei olnud), on ta olnud ka kutseline kalamees. “Kui viitsid käia, siis ikka tuleb veidi,” kinnitab ta, aga lisab samas, et tegelikult on siinkandis kogu aeg vähem kala olnud kui Muhus või Läätsal. Kolmapäeva hommikul käis Vello ühe võrguga Turja rannas ja kiloseid haugipurakaid ta nüüd roogibki.

Sakla küla elu kohta arvab Vello, et tegelikult pole häda midagi. “Elujõuline on küll, ma arvan. Noori on ka natuke,” ei hakka mees hääbuva külaelu üle kurtma. Kolhoosiaja kohta arvab ta, et eks see Kingissepa kolhoos pidi ikka veidi silma paistma. Et nagu esimene ja puha. “No ikka tugevamad mehed võeti siia,” arvab Vello ja ütleb, et maad seevastu on ikka kehvavõitu. Märjad. Vaadaku me kas või tema õue, kraave ja tiike on mitu, õunapuude all lirtsub vesi.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 632 korda, sh täna 1)