Kuidas reageerida nihilismile?

Kuidas reageerida nihilismileToimuvat teadvustamata on inimkond rajanud põhiosa moodsatest sotsiaal-filosoofilistest ideedest eeldustele, mis on vastuolus meie loodusteaduslike teadmistega.

Neoliberaalne majanduskäsitlus eeldab, et meie majandusareng sõltub rahavoogudest ja tarbimisvõimest, mitte energiavoogudest ja tootmisvõimest. Eeldab, et meie tehnoloogiate ja teadmuse arengul pole pistmist füüsikaseadustest tingitud piirangutega. Ning kokkuvõttes järeldab, et fossiilkütuste kasvaval tarbimisel põhinev majanduskasv peab olema miskit igikestva loodusseaduse sarnast, mille tagab turgude juhtimine “Nähtamatu Käe” poolt.

Tavamõtlemise väärkujutlused

Need eeldused ja järeldused on kahjuks saanud lahutamatuks osaks pea igasugusest tavamõtlemisest – ka meie majanduses ja poliitikas.

Meie massikultuur ja -meedia kalduvad neid tavamõtlemise väärkujutlusi innukalt kaitsma kõigi eest, kes seavad kahtluse alla idee lõputust kasvust lõplikul planeedil. Rahurikkujate hääli on muidugi alati summutatud. “Vanal heal” nõukaajal lülitas üks teine “nähtamatu käsi” samal moel sisse raadiosegajaid välisjaamade sagedustel – kaitsmaks nõukogude inimeste mõttemaailma “ideoloogiliselt valede” uudiste eest. Seega üllal eesmärgil!

Analoogiliselt ilmus 17. oktoobril Äripäevas nupuke pealkirjaga “Naftatipp kukkus kokku”. Sellele eelnes 15. oktoobril samasisuline artikkel Postimehes.

Tähelepanuväärt on, et varem sel sajandil, viimasel 12 aastal, oli terminit “naftatipp” Postimehe veergudel kasutatud kolm korda ja Äripäevas üks kord!

Käesolev lugu sündis, kui Saarte Hääl huvitus allakirjutanu reaktsioonist eelnimetatud Äripäeva nupukesele. Oli ju minu äsjailmunud raamat “Globaalpohmelus” just nimelt naftatipu-fenomeni ülevaade. Nüüd aga teatati, et “naftatipp kukkus kokku”!

Paljud juhtisid tähelepanu, et pärast raamatu ilmumist on pressis tekkinud “teemakajastuste seniolematu sagedus”. Ainult et negatiivses võtmes. Siin märkas intriigi ka Saarte Hääl. Selge see – intriig ongi asi, mis pressis müüb. Kuidas siis reageerida?

Naftatipu (inglise Peak Oil, lüh PO) kontseptsioon on osa biofüüsikalisest majandusparadigmast, mis vastandub täna valitsevale neoliberaalsele käsitlusele.

PO lahtiseletamist leheruum ei võimalda, sest kitsaks jäid ka 332 lk raamatus. Oluline on, et PO tähistab ajahetke, millest alates ei saa enam kasvada piisava energiakasumlikkusega naftatootmise maht. Seda hetke ei saa tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil ka edasi nihutada või olematuks muuta, kuna selle dikteerivad termodünaamikas, geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatud seaduspärad.

Ühtlasi tähistab globaalne PO seetõttu hetke, mil lõpeb võimalus globaalse majanduskasvu jätkumiseks. Statistika kohaselt jõudis see hetk kätte 2005. aastal ja tavapärast toornafta tootmiskasvu pole suudetud tagada juba 7 aastat järjest.

Nüüd – ajal ja viisil, nagu PO-koolkond aastakümneid tagasi prognoosis – on majanduskasv takerdunud ja tööstustsivilisatsiooni piinab globaalne “heaolupohmelus”. Üha vähem üha kallimat energiat ei tähenda aga mitte lihtsalt igikestvaid energia-, majandus-, finants-, võla-, toidu-, sotsiaalse heaolu, geopoliitika jne, jms kriise. See päädib tööstustsivilisatsiooni kollapsiga ning inimarvukuse katastroofilise kahanemisega.

Säärane väljavaade muudab PO kõige elulisemaks teaduslikuks teadmiseks, mille kohta kaasaegne inimene üldse aimu omada võib.

Inimesed ei vaja infomüra

Halvad uudised ei meeldi kellelegi. PO-kontseptsioon õõnestab üldlevinud tavamõtlemist, seades kahtluse alla kultuuri, massimeedia ja neoliberaalse majanduskäsitluse jutlustatava loo – inimkonna eduloo. Sellise “ideoloogiliselt vale” sõnumi avalikustamist summutab infomüra kõikjal maailmas.

Sellest ei tasu otsida vandenõud info varjamiseks. Pikema süvenemiseta näibki PO-sõnum täiesti vastuvõetamatu tavamõtlemisele, kaasa arvatud valitsev neoliberaalne majanduskäsitlus. Niisama vastuvõetamatud näisid Ptolemaiose auväärsele traditsioonile Kopernikuse hullumeelsed väited, nagu võiks Maa tiirelda ümber Päikese.

Meedias PO kadu kuulutanud rõõmusõnumid kõnelesid ühest hiljutisest neoliberaalse koolkonna uuringust energeetika alal. Selles esitatud empiirilised andmed ei ole väärad ja loovad toimuvast sisuliselt sama pildi, nagu PO-koolkond. Kuid selle pildi tõlgendamisel lähtutakse neoliberaalsest tüüpideestikust.

Kahjuks ristisid lehelood antud töö põhijärelduseks ühe selles leiduva konkreetse märkuse. See märkus ründab töö autorite vaadetega konkureerivat PO-d, toetudes PO seisukohtade teadlikule väärkäsitlusele.
Nimelt ei seisne PO jaoks probleem mitte naftavarude, vaid nafta (piisavalt kasumliku) tootmise tipnemises. Valetõlgenduse tõttu kaotab kõnealune märkus igasuguse heuristilise sisu, muutudes samaväärseks tõdemusega, et prantsuse keel pole jaapani keeles mõistetav.

Mõistetav on, miks rivaalitsevate teaduskoolkondade vahel pillutakse pahatihti konkurente ründavaid märkusi. Kuid raske on mõista, miks aktiveerub pärast teemakohase raamatu ilmumist ajaleht, kus PO teemast on seni püüdlikult mööda vaadatud. Ja esitab vanameelse teadlasleeri töö põhijärelduste pähe just seal leiduva üksiku PO-d ründava kommentaari. Ja püüab seda rünnet omistada autoriteetsele instituudile, märkimata, et Chatham House välistab oma nime seostamise finantseeritud uuringute akadeemilise sisuga. Ja jätab mainimata, et täpselt sama instituudi grantidega on teostatud rida PO-kontseptsiooni toetavaid teadustöid ja et sisuliselt, lisatõlgendusteta kujul, toetavad seda ka antud uuringu tulemused.

Sedalaadi küsitavuste kuhjumine võtab pressikajastustelt infoväärtuse, muutes need avalikkust eksitavaks ja sisutühjaks infomüraks.

Raske on näha neis lugudes muud, kui süvenemiseta ette võetud rünnet millegi vastu, mida polegi üritatud mõista, kuid mis häirib tavamõtlemise kasvu-usku ja rahulolevat konsumerismi.

Kõige tõenäolisemalt pole ei Postimehe ega Äripäeva nupukeste autorid kunagi lugenud nimetatud teadustööd ega resümees korratavat ründavat märkust töö lk 29. Intriigi huvides tsiteeritakse lihtsalt mõnes juhtivas neoliberalismi hääletorus ilmunud teksti.

Kuid ajakirjandus peab avaldatavasse süvenema ja looma ühiskonnas diskussiooni üliolulistel teemadel, mitte genereerima KGB raadiosegajate stiilis müra.

Inimesed vajavad infomüra asemel teavet, mis aitaks neil eelolevat kollapsit pehmendada. Ühiskond peab teadvustama, et tema heaolu ja toimimine on alati sõltunud tema energiasisendeist.

Kultuuri, mis pole teadlik omaenese heaolu ja toimimise põhieeldustest, tuleb pidada mitte lihtsalt pimedaks, vaid ka nihilistlikuks. Nihilismi mõtlematule toetamisele meedias saab reageerida ainult sügava kahetsustundega.

Kaupo Vipp
sõrulane, raamatu “Globaalpohmelus” autor

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 621 korda, sh täna 1)