Kõne Iffile

Täna räägime Iffiga rahast – tippametnike hiigelpalkadest ja lahkumishüvitistest, millest tavakodanik võib vaid unistada või und näha.

Kui rääkida viimastest uudistest – Estonian Airi endise juhi Tero Taskila vallandamisest ja tema 100 000 euro suurusest lahkumishüvitisest, tuleb alustada tõdemusega, mida vanarahvas on hästi sõnastanud: “Väiksed sulid kõlguvad võllas ja suured sulid sõidavad tõllas.”

Eks muidugi löö selline uudis rahval tunded jälle vahtu, sest üks firma ei suutnud oma arenguplaane, nii nagu need välja kuulutati, teoks teha, vaid hoopis vastupidi – saavutas 20-miljonilise puudujäägi.

See suur ülemus, kes oleks pidanud kaptenina laeva ilusasti sadamasse viima, ei saanud sellega hakkama, aga lahkub püstipäi, taskud paksult raha täis, ja tundub, et vilistab kõige peale. Kui ta oleks olnud nii-öelda vanaaegne härrasmees, oleks ta lahkunud, silmad häbi täis, nõudmata sentigi. Selline on tavainimese arusaamine, aga mina olengi tavaline inimene ja nii ma sellest asjast aru saan.

Jah, mingisugused lepingud ja asjad kohustasid talle maksma, aga selline asi on häbematu.

See, et suur raha inimest muudab, on samuti vana tuntud tõdemus. Palju raha tekitab riidusid, aga annab raha omajale võimu, tekitab rahal põhinevad suhted ning laseb kehtestada oma reeglid. Nii tekib raha omajal kindlasti tunne, et kui on palju raha, siis on võimalus igasugu irisejad kinni maksta, tasandada raha abil kõik ebakohad või sulitembud. Usun, et küllap siis ajapikku tekibki inimesel tunne, et ta on teistest üle, teistest targem ja võib kamandada, teiste eest otsustada, kuna on rikas.

Rahakate inimeste üleolekust annab tunnistust teedel avanev pilt. Maanteedel või linna vahel liikluses ilmuvad su selja taha suured tumedate klaasidega autod, mis vilgutavad tulesid, signaalitavad ja suunda näitamata kimavad sust esimesel võimalusel mööda. Eriti Tallinna liikluses on see nii. Nende võit on nii väike, aga toidab nende karistamatuse ja üleoleku tunnet. Niisugused asjad näitavad, kuidas raha mõju all oleva inimese reaalsustaju kaob.

Mina ei ole sellist kuupalka, nagu Tero Taskila sai – 30 000 eurot –, isegi unes näinud. Olen küll korduvalt kuulnud küsimust: “Oo, mis sul viga, sul on esinemisi palju, raha tuleb, mis sa selle rahaga teed?” Tavaliselt olen vastanud, et mis ma temaga ikka teen – panen kärusse ja viin metsa alla. Pole ju eriti muud sellega teha.

Nali naljaks, tegelikult muusik Eestis, nii palju kui minu kogemus seda näitab, elab ära, aga rikkaks – kui nimetame rikkaks Tero Taskilat – ei saa mitte kunagi.

Eesti on väike ja siin tõelisi superstaare ju polegi. Siin oleks võimatu olla superstaar, kuna publikut on vähe. Kui on stabiilselt tööd, nagu – jumal tänatud – mul on olnud, siis maksud ja liisingud saavad makstud. Ma ei saaks öelda, et ma oleks igapäevase elu kinnimaksmisega mures, aga rikkusest ma küll rääkida ei saa.

Minu vajadused on väikesed ja ma ei korja ka sukasäärde. Kui mul olekski kuusissetulek 30 000 eurot, ei kujuta ettegi, mida sellega teeksin. Ma ei ole materiaalse luksuse otsija. Ma ei kujuta ette, et mul oleks kusagil Hispaania rannikul mingisugune 15 miljonit maksev villa, kus käiksin kahel nädalal aastas, või sama palju maksev eksklusiivne auto. Ma ei tunneks sellest mingit rõõmu. Ilmselt jagaksin rikkana oma raha laiali neile, kel seda rohkem vaja on, tegeleksin heategevusega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 219 korda, sh täna 1)